....

Oleme edukalt kodumaapinnal ja kodulinnas. Lennud möödusid ilma eriliste viperusteta ja loodame, et meie kolmest kotist need kaks, mis kaduma on läinud, leitakse kiirelt üles ja tuuakse meieni. Täname tähelepanu eest.

Laul ja lõpp

Käes on meie viimane päev new york-is. Asjad on peaaegu pakitud ja homme hommikul hiljemalt kell 11 on välja kolimine ja siis hakkame metrooga sõitma lennujaama poole. Lennuk stardib küll hiljem, aga koos kohvritega linnapeale küll ei taha minna.
Eile käisime brookly brewery-s ehk brooklyni õlletehases. Seal tehti tasuta tuuri ja nägime mõlemad ka esimest korda elus õlletehase seestpoolt ära. (jeii) Peale seda käisime ka brooklyni muuseumis, kuhu lasti tasuta sisse ja seal toimus ka kogukonna üritusi, ehk raamatuarutelusi, muusikamängimist, tantsu, tralli jm säärast.
Täna oli plaanis vereandmine ja muusikal. Verd tahtis anda Madis ja mitte Andra, aga see plaan läks vett (verd) vedama. Nimelt kuigi rhode islandi verekeskusele kõlbab idaeuroopa veri, siis sellele konkreetsele kohale new yorkis ei kõlba. Sealne arst mainis küll, et võibolla mõni teine asutus võtaks vastu, aga nende reeglid on kahjuks sellised, et Madise veri ei sobi. Ei sobi, kuna kui keegi on elanud sellises riigis nagu Eesti (või üle poolte riikide euroopas), on tal seagripi oht. Mis seal ikka, ise jäävad heast verest ilma. Suveniirides shoppamise vahel käisime juba varem valmisostetud piletitega vaatamas broadway muusikali nimega Chaplin. Põhimõtteliselt Charlie Chaplini elulugu muusikalivormis. Andra nõustus, et etendus on hea, aga vorm (muusikal) on siiski niuke nagu ta on. Madis armastas etendust ja imestas ise ka kui väga talle üks muusikal meeldida võib.
Njaa Andra valmistus peale etendust rääkima kuidas muusikal on odavaim vorm teatrist ja labaseim vorm muusikast ja muid sapiseid pajatusi. Aga kuna kõrval toolis madis istus ja säras nagu jõuluküünal keset sefiiritorti, siis andra otsustas ümber, et kui miski suudab madise nii rõõmsaks teha siis on andra nõus kohe järgmisele etendusele tulema, aga mis teha viimselpäeval läksime broadwayle. 
Lõpuks hilis õhtune times square, kojusõit metrooga ja pakkimine ja lennuks valmistumine. Metroo ja time square pole veel kordagi nii nummarid tundunud kui täna.

Ideaalis maandume kell 1315 (teisipäeval) Tallinnas. See on muidugi juhul, kui estonian airi streik meid ei mõjuta( viimane ots lennust(brüssel--> Tallinn)) on estonian air-iga. Brüsselis olukorra selgudes proovime ka siia kirjutada. Igaksjuhuks aga võivad kõik lilleneneiud ja koogitoojad  lennujaama tulla.

metroo

madis ja õlu

Hobupolitseiga kaasneb tüüpiline hobuse(pissi) lõhn

lavastus

uus ja aasta

Uuel aastal uue hooga.

Televusseriga on siinmail niuke lugu, et ühe lühikese sarja ajal on kolm korda reklaami. Esimene kord umbes minuti peal, kui on mingi sissejuhatus ja sarja algusmuusika ära olnud, teine kord poole peal ja viimane kord täiesti lõpus. See viimane reklaamipaus on eriti naeruväärne, kuna peale seda mõnikord tuleb umbes 30 sekundit lõbusat lõppu mõnel sitcom-il, aga tihti algavad peale reklaami lõputiitrid. Peale mida on muidugi uus reklaam. Vot niimoodi. TV3- 5 minutiline vetsu ja võileiva paus ei tundu üldse nii vastik enam.
Põhiliselt aga reklaamitakse autosid. Näiteks üks reklaam on u selline: "Ei saanud sellist kinki jõuluks nagu tahtsid (naine võtab kingikarbist koleda kampsuni/ mees võtab kingikarbist koleda lipsu)? Pole hullu, osta uus hyundai!". Reklaamitakse ka kõiki muid automarke ja seda palju. Suurt osa kindlasti mängib selles Sandy, kelle tõttu paljude autod ju läksid vanarauaks. Eks muud nalja on ka, näiteks lauluga enast reklaamivad advokaadid (spetsialiseerunud autoavariidele, või nii nad vähemalt lõõritavad) ja ravimireklaamides on enamus ajast sisustatud kõrvalnähtude loetlemisega (ilmselt nõue neil selline). "Pea valutab? Võta .........! Ära võta seda, kui sul on vererõhk, kiire pulss, kassipoeg, vana audi, liigese probleemid, rasedus, seletamatu viha, alkoholisõltuvus, macbook, hapu peer või mõni muu komplikatsioon."
Pärast mitut kuud televusseri kasti kordagi nägemata, on see must kast meid NYC hoolega lõbustanud. Õhtustes uudistes näitavad uudiste ankrud youtuubist nunnu kassi videot. Võib olla oleks see muidugi vähem naljakas kui me eestis vaataks "kvaliteet" kanaleid 2, 3 ja mis iganes need uued digi-ajastu omad on, aga etv AK´ga kõrvutades on ilgelt lõbus.

Aastaahetust me ei käinud times squarel vastuvõtmas. Ei olnud soovi väga väga kaua seista külmas inimeste vahel sööömata ja joomata (kogunema hakati juba kell 15). Isegi kui oli lubatud, et visatakse tonn confettit alla. Ei tahtnud ikkagi. Käisime hoopis pargis (central).
Seal toimus igaastane kesköö jooks ja muidu tants ja trall. u 6-7 km pikk jooksuvõistlus algas täpselt kell 1200 öösel ehk aastavahetusel ja esimesed jõudsid peaaegu u 20 minutit pika ilutulestiku lõpuks finišisse. Jooksjaid pakuks, et umbes sama palju kui sügisjooksul ehk sigapalju. Ilutulestikku rohkem kui seda, mis pargis oli me ei näinud, aga loogiline ka: majade vahelt ju ei saa lasta ja majade katustelt pole ka mõtet, kuna keegi ei näe, seega kas park jõgi või väiksed vulkaanikesed.
Kuigi avalikult on napsutamine keelatud (napsune võib olla õues), ilmus kesköö paiku üllatavalt palju välja šampuse pudeleid ja isegi klaase (naised sikutasid hopsti käekotist päris pokaalid välja ja voilaa), millega siis tervitati uut aastat.
Jooksjate ja muidu piduliste jaoks oli olemas lava, kus dj mängis muusikat ja tantsijaid oli selle ees üsnagi palju. Linnapeal rahvast nagu alati palju, aga peale keskööd, meie üllatuseks, ei olnudki metroo väga täis. Mis veel aastavahetusest? Meil suurematsorti pidurooga polnud (polnud plaanitudki) aga selle eest õgisime eht ameeriklikult sõõrikuid ja uue aasta varajastel minutitel leidsime veel ühe avatud 7/11 (pood, mitte kuupäev) ja õgisime krõpsu ka veel kahesuu poolega.

Kuna oli teada, et ees ootab paras hulk õues passimist, siis igaksjuhuks panime väga paksult riidesse. Kuigi -20 kraadi ei ole tundud see talv, siis kerge tuulega 0 kraadi on meie jaoks põraegast ka erakordselt jahe, eriti kui üsna staatiliselt seista. Muidugi läks nagu alati, ehk siis õues oli nädala soojem päev ja meil oma varstusega külmast polnud haisugi. Sellegipoolest  mõni päev tuulega tasuks selline pakkimine ära. Riietusest ka pildiseeria.

tegu on teise kihiga, sest retude all on veel sukad ka

Olgem siiski sündsad

taevas muuseas oligi roosa

Mis see seal on?

Mul tuli üks kaval mõte

 

sellepärast andra pilti ei teegi, et madis ei seisa kunagi paigal

Täna käisime taaskordses muuseumis, nimega metropolitan museum of art. Hiigelsuur ja veel suurem. Jälle pool päeva seal veedetud ja sisaldas see kõike antiik roomast ja kreekast, kuni uue kunstini. Nii aasiat, ameerikat, jaapani, kui ka okeaaniat. Nii ehet, kui skulptuuri, maali, kui ka fotot.
Madisel on juba vaikselt kopp ees nii van goost, moneest, miroost, matissist ja muudest, aga kõige rohkem on kidlasti tal villand pikassoost. Väga hullu veel pole, aga üle paari päeva neid küll enam ei suuda vaadata.
Selle mr pikassooga  pakuvad nad siin tõesti üle. Aga kõige kipam üldse oli härra james turrell (mitte segi ajada patareiga), tema Meeting MoMA ps 1 on kohustuslikus kavas igale ny külastavale kunstihuvilisele. Kel huvi googeldage, aga hoiatuseks olgu kohe öeldud, et selle härra kunstilooming ei toimi ei fotol ega videol. Peab nägema. (suvel tuleb tal kohe suur näitus ny, tige tige tige. ei võinud siis talvel olla.tige. tige tige)

järg ja kord

NB! Loe eelmist postitust esimesena. Kirjutamis- ja lugemisvaeva lihtsustamiseks poolitasime pikema sissekande. Kui ei taha sellist järjekorda, siis loe kuidas tahad, ega meie ei saa keelata või käskida.

Käisime läbi ka MoMa-st ehk Museum of modern art. Kuna seekord teadsime, et reedel saab tasuta sisse ja rahvast on palju, olime tund aega varem platsis. Kui tasuta pileteid pidi saama alates kella neljast õhtul, siis reaalset hakkas see toimuma õnneks lausa kümme minutit varem. Tund aega varem kohale jõudes oli u 100 inimest ikkagi meist eespool, aga kui hakkas järjekord liikuma läks see kiiresti. Kunsti oli seal kõiksugust isegi autoritelt keda madis teadis. Kõige tuntumad olid vast Munch-i karje ja Monet Waterlilies ja van Gogh starry night (või nii madis arvab, sest Munch ja van Gogh olid ümberpiiratud masside poolt ja Moneti toas andra lalises).  Muud tuntut ja vähem tuntud kraami oli seal muidugi ka tohutult, nii paremat kraami kui ka kehvemat kraami. Mõistagi kuna tasuta sai sisse, siis oli seal ka palju rahvast ja sealhulgas ka palju tohme. Madis ja Andra nõustusid, et nende inimesete mass, kes kogunevad sajakesi Karje ette, et siis tumedas toas tehe sellest üle inimeste peade telefoniga/tahvelarvutiga pilti, on ületanud igasuguse kriitilise piiri ja selline tegevus tuleks ära keelata. Selle asemel, et ise asja vaadata ja lasta seda ka teistel teha, kogunetakse kokku, nii et ise ei nähta pilti, ja ainuke mälestus, mis jääb on viltune, kehvalt valgustatud fotika pilt  võõraste juustega, millest parema saaks kolme sõna google-sse sisse trükkides. Madis vihkab neid inimesi. Üsna kindlalt toimub seal sama jama ka nendel päevadel, kui tasuta sisse ei pääse. Kuigi ka ise tegime mõne pildi muuseumi sees, siis nõustusime, et selle peaks ära keelama, kuna enamasti ei saada hakkama selle keerulise tööga ilma, et teisi inimesi hakataks segama.  Samuti tihtilugu ollakse pildistamisega nii töös, et omal jääb kogemus saamata ning enamasti jäävad need pildid kõigil arvutisse ootama kõvaketta ülesütlemist. Ja isegi vahvasse blogisse need enamasti ei jõua (teistel).

Pilt on tehtud toa nurgast, ilma kellegile ette jäämata ja kedagi takistamata, eesmärgiga tabada olukorda, mitte pilti kuulsast maalist, mis antud kohal oleks võimatu ja mõtetu.

Mõusad väiksed merenärilised (keda me koju ei vedanud)

Mänguväljakul on täiskasvanutel viibimine keelatud, kui nad ei ole seal just koos lapse/lastega. Jobud, Madise sugustel kõik mängurõõmu ära võtnud.

Tegelikult on see suur ja roheline dinosaurus.Postamendi peal, mitte ees.

Lumememm liikus nii nagu Andra.

Rong see sõitis tsuhh tsuhh tsuhh

Ärge jätke mune kogemata kehvas külmkapis sügavkülma lähedale

Andra ja ta arvamus corn dog-ist. Madise arvamus ühildub sellega

Grand central

Rotid

Kui ei ole ühtegi suurt kaussi, kuhu popcorn panna

Järjekord tasuta uisuväljakule (uisulaenutus 14 taala)

Kui varasemalt on juttu olnud brooklyn-i sillast, siis sai ka külastatud selle sõsarsilda ehk Manhattan Bridge. Nagu ka netist lugedes sai selgeks, on see sild erinevalt brooklyni omast, kole ja lärmakas. Sellegipoolest läksime sinna, kuna lubadus, et vaated on head, pidas paika. Vaadates korraga üle brooklyni silla manhattanit ja vabadussammast, peaaegu ei märkagi.
Lärm oli aga siuke, et ei ole kuulda oma mõtteidki, kuna 5 meetri kauguselt sõidab mööda metroorong. Manhattani poole jõudes maabub see sild otsemaid hiinalinnas.

Lugege silti eelmisel pildil. Ai-ai.

Pühapäeval käisime järjekordses kunstimuuseumis, ehk MoMa PS1-es. Sinna sai tasuta sisse kui on olemas MoMa pilet. See muuseum asus Queensis, seega nüüd oleme kõigis linnaosades käinud. Plaan oli tulla üle silla manhattanile, aga üle 15-20 m/s tuult tundes sai see mõtte maha maetud. Metrooga sõidus oleme ka juba osavamaks saanud, ehk oskame arvestada, kus vagunis on vähem rahvast, kus tasub hüpata ekspressi peale ja ka seda, kuidas saab ümber istuda nii, et jõuad peaaegu ükskõik kuhu välja (ühe maksmisega).
Metroo tegi muidugi Madisele külma ka natuke: Mõlema metroo kaardi peal oli sama palju raha ehk piisavalt ühe sõidu jaoks veel. Andra läks esimesena läbi värava ja peale u kolmandat katset jäi masin Andra kaardiga rahule. Madise kaardist ta esimese läbitõmbamisega otsustas, et on vaja uuest kaarti tõmmata. Teisel katsel aga otsustas ta, et ei ole piisavalt raha peal. Reaalselt on see võimatu, kuna mõlema kaardiga on ühepalju sõidetud ja algusest peale sama palju raha peal. Vahet pole, otse kõrval oli automaat ja seni kuni Andra võre taga ootas, laadis Madis raha juurde.

Käidud sai ka teist korda raamatupoes nimega strand. Seal müüakse mitte ainult uusi raamatuid vaid ka kasutatuid ja muud sorti soodsamaid raamatuid. Pood on suuruselt väikse raamatukogu mõõtudega ja üle kolme meetriste riiulitega ka sortimendi poolest võrdväärne. Mõistagi ostis Andra sealt soodsaid kunstiraamatuid kokku. Ainult kaks tükki, rohkem ei lubatud, sest yks raamat kaalus kuskil 3 kilo ja kilod on meil arvel. Ela nagu kaalujälgija.

Andra on siin linnas kahel korral arvanud, et kuule kolime ikka siia, pole siin nii ülerahvastatud midagi. Esimene kord kui ta astus hiinalinnas asuvasse kunsti tarvete poodi. 5 (pluss kelder) korruseline taevamanna, pungil täistopitud lusti ja lillepidu.
Ning teisel korral raamatupoes. Selles Strandis just.

Raamatupood. Korrus yks ja foto tehtud ruumi keskelt. Korruseid kokku neli.

Kulinaaria huvilistele võib mainida, et uusaastaks suuremat sorti pidusööki planeeritud pole, aga kiiret soojendust ja kõhutäidet saamas käisime papaya dog-is, ehk läbijooksu hotdogi putkas, kust saime 2,75-e eest kaks pitsaviilu ja joogi ning lisaraja eest veel joogitopsitäie friikartuleid juustuga. See on kohalike seas popp, nii et sai ka seda proovitud.
(Tegelikult oli selle koha nimi küll Grey´s Papaya aga poteito-tomato. Papaya Doge on siin linnas kah, aga neis me käinud pole. Umbes viieka eest saab sealt ka kaks maitsvat hot dogi sibula ja hapukapsaga ja papaya joogi ka. Aga Madis on meil pizza-monster. Ennem Gray´s Papayasse minemist mõtlesime, et lähme ilusti laudlinaga ja küünlaga pizza-kohvikusse õhtustama. Aga nagu siin linnas ikka juhtub- oli detsembri kuus pühapäeva õhtul, pizza koha ees, tuule ja tormi käes- järjekord.)

Ps järjekorrad on siin igalpool, kaasaarvatud ka näiteks riietepoodide kassades ja proovikabiinides, popimate kohvipoodide ees väljas ning ka popimate toitlustusasutuste või pagarikodade ees väljas. Kordades hullem, kui suvel Steffanis.