Kaks paksu Ameerikas

Hei Hei.

Vahepeal nii mõnigi kõrbeselt kuum päev möödunud. Reedel oli Andral koolis kõrbekuumuses ka esimene puhumise tunnike, mida ta auditib. Nimelt ei saa Andra osaleda tunnis klaasipuhumine algajatele, kuna tal on teine tund samal ajal. Klaasipuhumine algajatele on mõeldud nimelt esimesele kursusele. Niiet ta osaleb tunnis klaasipuhumine edasijõudnutele, mis on mõeldud teisele kursusele. Auditimine on põmst see, et käid tunnis vaatad suurte silmadega ja osaled tunnis nagu teisedki aga hinnet ei saa. Mis on väga positiivne, sest vastasel juhul ta kukuks läbi.

Nimelt on järgmise nädala kodune töö valmistada 50 ühe suurust, suurus on ette ka antud aga kesse neid tolle ikka mäletab aga no umbes 15cm läbimõõduga kergelt munakujulist kera. Kergelt munakujuline tähendab seda, et kera peab püsima külgedel nagu muna, mitte et pealmine osa või alumine osa kaalub pallikese lõmsti pikali. Ei tohi olla top-heavy või bottom-heavy yhesõnaga. Aga see kergelt seal munaja ees tähendab muidugi seda, et peale vaadates peab asi ikka täitsa kera ikka välja nägema, mitte mingi tobe ovaalikene. Samuti pole paksukesed aksepteeritud, seina paksus peab olema ikka veneetsia klassi. Kukekõha eks ju?! Seletuseks neile, kes klaasipuhumisest matsu ei jaga siis, tõenäosus, et Andrakene läheb järgmine nädal tundi eespool nimetatud saagiga on optimistlikult öeldes nulli lähedane.

Mis puhumis võimalustesse puutub, siis on seal koolis lugu nii, et reedeti 1-6 on puhumise tund, aga lisaks on veel individuaalsed puhumise ajad mis jagatakse õpilaste vahel ära. Iga õpilane peab võtma vähemalt kaks aega endale (2 x 3 tundi) ja kolmas on vabatahtlik. Ajad algavad kella 7 hommikul ja lõppevad kell 1 öösel. Kõik klaasiõpilased kogunesid reedel kokku ja hakkasid siis aegu jagama. Ma arvan, et Ali Baba rõõvlisalk jagas oma saaki väiksema kisa saatel. Pärast tunni ajast kondi järamist ja huilgamist, Andra põgenes sündmuskohalt koos 2 puhumis ajaga. Teisipäeviti kell 16-19 ja siis jälle kolme tunni pärast 22-1. Pluss siis olla neljapäeva öösel assistent. Tegelikult Andra isegi ei soovinud õiseid aegu, sest ajavahe tõttu on uni juba murdnud tavaliselt kell 22 paiku, aga kui teine võimalus on Pühapäeva hommikul kell 7 siis tralallala ja tondid.

See selleks.

Reede õhtul astusime huvi pärast ka kohaliku alkoholipoodi sisse. Üks esimesi asju, mis silma alla jäi oli kohe 1,75L Rootsi viin hinnaga 20$. Mõistagi seda tublid noored ei ostnud, aga tegid tähelepaneku sellegi poolest. Hinnaklassi võrdlus ütleb veel, et näiteks rummi hind on umbes sama nagu kallil maarjamaal aga tequila on hoopistükkis jupp maad odavam. Igas napsupoes siinmail on mustmiljon ja mõni pealegi erinevat veinipudelit, samas meie rahakotile sobivaid odavaid käsipeete ei ole veel trehvanud. Õnnetu lugu, või siiski mitte.

Õlude valik on ka tohutu, samas mingi vähegi lubatav hinnaskaala pudeli/purgi kohta tekib alles ostes vähemalt 12 pakk. Valikutes on enamasti kas 6,12 või 18 pakk. Odavamate puhul võib hinnaks tuua u 4$ pudel/purk, 6$ kuuskpakk, 11$ 12pakk ja 15$ 18pakk. Tasuks veel ära mainida, et enamasti tegu umbes 0,33L suuruste pudelit ja purkidega. Siidritega umbes sama lugu. Kusjuures alkoholiseadust jälgitakse siin piinliku täpsusega. Kõigilt küsitakse poes dokumenti. Sobivad ainult kindlad dokumendid (Eesti ID kaart ei kuulu nende hulka) ja küsitakse ka näiteks näituse avamisel dokumenti (sellest hiljem). Sellegipoolest juba nähtud vähemalt paari alaealist (siin osariigis 21) alkoholi tarbimas ja ka ühel tuli jutu sees välja, et tal on võlts dokument ka olemas.

Laupäev oli üldiseltn tihe päev. Peale hommikust jumalikku peekonit koos munaga sättisime ennast ula peale. Lehest lugesime, et on veel mingi block party kuskil ja reklaami järgi peaks vahva olema. Otsustasime ratastega minna. Andra sai ratta, mis siin kohalikel oli kunagi kuskilt leitud ja enamvähem korda tehtud ning peale Madise u 5 minutlist mehhaanilst abikätt oli ratas isegi täitsa minekuvalmis ja vahva. Peale esimest 200 meetrit vahetasid noored turistid rattad omavahel ära, sest Andrale kohe kuidagi ei sobinud ratas mis järjekindlalt rebib üsna tugevalt paremale poole. Sai siis Madise terassadulaga velo. Kõigi kiusatuste manu jõudsime kohale ja avastasime, et tegu ei ole kõige ilusama rajooniga, ega ka meile sobiva block partyga. Iseenesest oli kindlasti kohalikel tore: keset platsi oli lava, koos live muusikaga, grillid, joogid, müügiputkad (täpselt nagu Eestis laat või küla simman, aint et keset linna). Kanged ratturid aga tuvastasid, et nemad seal ei viitsi väga passida ja väntasid kottu tagasi.

Kui jalgratta õidu eluohtlikkust Providencis kõrvutada ohtlikkusega Tallinnas, siis Tallinn kaotab. Autojuhid on üli-üli arvestavad ja jätavad ratturitega korraliku vahe, foori tagant startides ootavad kui rattur on ilusti tee ületanud enne kui mööduvad jms – aga lust ja lillepidu ei ole see jalgrattasõit ikkagi, vähemalt ühele paksule. Kaks jalga on ikka parem kui kaks ratast.

Järgmine asi päevakavas (peale kahe lihakäntsu söömist kodus) oli galerii avamine. Avati ühendgalerii Expośe/ 2nd life. Tegu siis RISD-i projektiga, kus on esiteks galerii,kus on osad õpilaste tööd väljanäitusel ja ka müügiks ning teiseks poega, kus müüakse annetustest saadud kunstitarbeid ja muud vajaliku. Rahvast oli murdu. Kasutatud kraami müüdi kui hulgilaos ja oli mõistagi ka põhiline põhjus olemas miks me sinna läksime. Nimelt nagu asjade avamistel ikka jagati süüa ( küpsist, juustu, puuvliju, vorsti jne) ning ka kahte sorti õlut. Igalt õlu soovijalt küsiti ka dokumenti näha. Eestis sellist asja juba ei näe. Õlud olid mõlemad niuksed tumedad ja kibedapoolsemad. Aga kogu üritus iseenesest tore ja idee ka hea. Osad asjad olid ka annetatud näiteks kooli enda poolt (täpsemalt siis mõni osakond oli annetanud).

Igatsugu annetatud kraam müügiks

Näide näitusel olevatest töödest

Küpsist järav Madis

Mitte küpsist järav Madis

Galerii külastajaid

Kohalikud õluvaadid, mis saavad külmaks ümber oleva jääga ja õlu tuleb välja käsitsi pumbatud rõhu abil

Sealt edasi kohe järgnes järgmine suursündmus. Läbi linna voolab jõgi ja linn kasutab seda meelelahutuseks ära. Suviti iga nädal ja kevadel ja sügisel harvemini süüdatakse keset jõge sajad lõkked. Seda tulevad vaatama väga paljud linlased ja mitmed neist , kindlasti näinud seda juba pea kümneid kordi. Liiklusesse tekitas selline ärev üritus mõistagi korraliku kaose, aga igal popil ristmikul oli olemas reguleeriv politsei(d). Väidetavalt pidid tuled põlema lausa keskööni ja nad süüdati jupike peale päikseloojangut ehk kuskil 1900 paiku. Mingi teab mis suur elamus see nüüd ei olnud, samas ikka parem kui saia söömine või lakke sülitamine. (Teine paks protesteerib, et oli kyll vahva värk) Mõistagi olid end kohale vedanud paljud toidu ja joogi pakkujaid, kelle leti eees olid ka tohutud järjekorrad. Laisad ja koonrid Eurooplased midagi ei ostnud. Lõkete vahele oli pandud sõitma terve posu kanuutajaid ja aerutajaid, kelle vesiliikurite külge oli ka kinnitatud vahvad helendavad kalakesed. Mõlajate puhul oli kusjuures tegu vabatahtlikega.

Kohalikul jõel ka võimalik saada gondlisõitu

Erakordselt amuseeritud

Moosivaras

Tulede süütamine

Mida teeb suur üritus liiklusele

Järgmine peatus aga oli juba Emma pidu. Emma on klaasikas, kes oli kutsunud kogu oma osakonna omale külla. Aga sellegi poolest oli eelnevalt Emmal lausa hirm olnud, et ehk ei tulegi kedagi talle külla. Me mõtlesime, et mis seal ikka. Lähme vaatame üle. Kuigi aadress oli olemas, olime maja ees hädas nagu mustlased mädas, sest majas mõistagi 3 korrust ja mitu korterit. Ühe ukse taga käisime koputamas ka, kust hirmsad peo hääled kõlasid, aga õnneks keegi ust ei avanud ja ilmselgelt ei olnud see läbu meie tagasihoidlik väike peo koht. Maja ees elu üle järgi mõteldes sattus sinna samma näiteks meie kõrvaltoa venelane, kes läks peole samasse majja , korterisse, mille ukse taga meie olime käinud. Jummel-jummel. Seega oli seal majas rohkem kui üks pidu. Lõpuks saabusime õigesse kohta keldrikorterisse kõrvalukse kaudu. Rahvast käis kokku vast paarikümne ringis läbi. Pakuti Punši, krõpsu, salsat, taevalikke pruunikuid (brownies) ja veel kraami. Eks tegelikult oli tegu niukse vaikse istumisega rohkem kui peoga, aga meile sobis see ka väga ilusti. Vahepeal tuli välja, et usakate arvates on siinne liiklus üsna hull ja ebameeldiv. Meile oli see jutt naljakas, sest meie oleme tuvastanud, et autojuhid on ikka väga sõbralikud nii jalakäijate suhtes kui ka veel rohkem jalgratturite suhtes. Teed lastakse ületada ka keelatud kohtades rõõmsalt ja keegi ei pressi kitsastes kohtades rattast mööda vaid rahulikult kulgeb tema taga, kuni tekib mugav võimalus mööduda. Kusjuures siin näiteks võib ka teha parempööret punase tulega, kui keelavat märki pole ees (nõnna me arvame, sest kõik teevad nii). Peol ilmnes ka, et paelussidel oleks usa turul kaalulangetamis abilistena minekut. Tunti huvi, et kas saaks kuskilt tellida pealussi, mis sõõks kõik toidu peremees organismi eest ära ja organism kõhnuks lillegi liigutamata. Niiet usinad kaasmaalased uhke äriidee teile. Lõpuks ikka pidu läbi ja koju tuttu.

Pühapäev on niuke tüüpiline just another lazy Sunday afternoon. Madis kokkab ja koristab, Andra õpib, tal neljapäeval 2 esseed ja 20 minutiline ettekanne kahest kaasaegsest kunstnikust. Õpetajad ei tunne siin hoo ja hoobi vahet. Kahekesi pugime küüslauku, et Madis saaks nohust ja köhast lahti ja et andra neid omale ei saaks (esimesed tundemärgid hommikul juba olid aga päeva jooksul läks paremaks). Kuidas need inimesed siin varem elanud on, ei tea, sest enamus neist ei teadnudki töökorras tolmuimeja olemasolust midagi ning kohalik põranda mopp on täielikult hapuks läinud.

Jõeäär koledam kui rääma kandis

Blues mobile

Ps pilte näeb ka suuremalt nende peale vajutades.

Esimene kooliga seotud sündmus oli vahetus üliõpilaste hommikusöök. Andra meilboksi oli küll kenasti potsatanud aadress, kus me kohtuma pidime aga koht ise ei olnud küll nii ilusti potsti leitav. Nimelt on tegu vist ainsa majaga, mille nad siin on suutnud dšunglisse ära peita (tõe huvides olgu kyll mainitud, et see sõltub, mis küljest majale läheneda aga siiski).

Siiski jõudis Andra õigeks ajaks kohale ja mugis kahe suupoolega praetud saia vahtrasiirupiga ning seletas juba papakoina: tere, mina olen Andra, Eestimaalt ja õpin klaasi. Amps.

Siis sõi muna ja vorstikesi ja kuulas sama lauset ainult vahelduva nime, maa ja erialaga. Amps.

Muuseas seda, kus na estland on teatakse enamasti päris hästi. Selle eest peame me küll Helsingile turistimaksu maksma, sest enamasti on estland ehk siis Tallinn, päevane vahepeatus Soome reisil. Siiski päris hea tulemus.

Pärast seda hüppas Andra läbi asutusest student office ja lunis oma kooli id kaarti. See osutus küll veidike keeruliseks, sest olenemata kui ilusti ja artikuleeritult ta oma perekonnanime neile ette laususin oli tulem ikka null. Siis loobusid bürokraadid perekonnanimest ja otsustasid proovida eesnimega. Ikka null. Lõpuks pidi ta ise paberil olevast u 20 nimest enda oma üless otsima ja näpuga näitama. Kaart käes.

Lõpuks saabus päeva pidulik osa avaaktus. Avaaktus toimus sellises Mai kino moodi kohas. Mitte, et hoone oleks nõukogude aegne monstrum, aga mõõtmed olid sarnased ja toolid. Andra oli ühe tsiili vahetusüliõpilasega (ennem saab minu aeg siin otsa, kui ma kellegi nime ära õpin) pool tundi varem juba kohal ja ootasime pikkisilmi. Olgu öeldud, et suhteliselt hämaras ruumis lasti ootamise taustaks moodsat oreli-arvuti muusikat. Kõik see moodustas suhteliselt religioosse, ühe paganliku eesti kasvandiku jaoks isegi hirmutavalt religioose, õhustiku. Aktus ise aga oli ülimalt, ma kordan ülimalt, armas ja soe. Koolipere ja ühtne kogukond. Kõlab küll imalalt aga paremini ma ka sõnastada ei oska.

Kõik huraatasid, plaksutasid ja elasid uue kooli aasta saabumisele kaasa.

Avaaktus saalis

Osakonna juhid uhkelt rivis

Pärast seda oli väike tuur tutvustamaks campust. Risdi campus ja Browni Ülikooli campus jooksevad kokku yhte külge pidi. Eks tuuri ajal pildistamise aega polnud niiet paljud pildid tulevad hiljem aga mis siis RISD-i campuses on, noh hunnik ühiselamu maju, campuse arsti maja, politsei, hunnik kohvikuid, sööklaid, üliõpilas kontor, õppehooned, paar galeriid, juhtkonna maja, muuseum, muuseumi pood, pood kunstitarvikutele ja teine pood kunstimateriaalidele nagu savi, puit, klaasipiibud isegi jms, raamatukogu, karjääri keskus, spordisaal, psühholoog ja vaimsetervise keskus ( meditatsioon ja muu), veel paar hoonet asja ajamiseks ja officiteks, stuudio pinnad, rahandusosakond, multikultuuri maja ja kurat teab, mis veel . Buss on ka, nii tavaline, mis sõidab graafiku järgi, kui ka siuke shuttle, mis viib õhtul hilja su kodu ukse ette ja vaatab, et sa turvaliselt koju saaks. Nagu takso põmst, aint maksma ei pea. Nädalavahetustel on ka shoppingu buss kooli poolt mis viib Walmarti ja ehituspoodi. Oi jaa, koolil on ka kuskil mingi nn farm, ehk siis nii palju kui aru saime siis tükike eraranda ja seal mingi ala grillimiseks jms. On ka kooli mikrobussid, mida võib iga õpilane, kes on taodelnud ja kelle dokusmendid on korras, reserveerida ja tarvitada kui on vaja klassiga kuskile sõita.

Õppemaks on neil siin u 40 000 dollarit. Seletuseks.

Ratas

Muudest uudistest sai Madis omale jalgratta. 50 taala ja olemas ta on. Selleks tuli muidugi maha kõndida jällegi üle 7km. Rattapood on niuke vahva kus nad taaskasutavad (recycle) jalgrattaid. Vanu juppe saavad annetustest ja ostavad odavalt ning panevad uuteks ratasteks kokku ja müüvad ära. Mõistagi pakuvad remondi teenust ja ka kasutatud juppe müüvad.


Rattapood

Tegu ei ole vahva rattaga. Tegu ei ole isegi hea rattaga. Aga ta sõidab ja pikapeale saab isegi pidama. Kui vahetada välja pidurisüsteemid, käiguvahetussüsteemid, esimesed hammakad, tagapöid ja sadul mis on nagu terasest, siis saaks ta’st asjagi. Nagu Madisel kombeks, siis pidi ta järgmisel päeval peale ostu sinna tagasi väntama, et uus taga sisekumm saada sest algne oli öö jooksul tühjaks läinud.

Madise uus vana ratas

Kes seda ikka mäletab millal ta kuskilt heas korras kaherattalise on saanud. Kaherattalistest rääkides, jäi teel poodi ka üks vahva uuemaaja cafe raceri disainiga tsikkel jalgu. Kellele meeldib, kellele mitte, otsustage ise.

Ducati cafe racer

Jalgratta poe ümbruses(mis asub üsnagi mustade rajoonis vähemalt tänavapilti vaadates) oli tehtud ka üks väike pargike rajake korda, kus ka plaaniti jõge( veel mõtetum kui emajõgi) korda teha. Mõistagi on ka sealne kala emajõega võrreldav, aga kui eestis arvatakse, et las venelased püüavad, söövad ja haigestuvad, siis siin on ikka sildid pandud üles.

Jõgi on saastunud ja kättesaadud kalad lase vette tagasi.

Tegevused mida ei tohi teha

Tegevused mida tohib teha

Ratast tuues sai ka Madis oma igakevadise päikesepõletuse. Õnneks ei midagi hullu aga kerge kurguvalu ja korraliku nohu kõrvale naljakas lahendus. Ilmad on ikka päikselised ja üle 20 kraadi tugevalt. 13-dal näiteks vahepeal 28 kraadi.

Toit

Toidu poolest ikka tavaline taks: Madis teeb ja Andra sööb (ok ok võibolla natuke kokk ka mekib). Ca 20 taala eest saime õhtuks ka üpriski korraliku pitsa, millest jagus isegi kahele paksule noorele hommikusöögiks.

Üldiselt on siin linnas 5 erinevat kõrgkooli, seega noori jagub igalepoole.