Ava aktus ja muud kärts-mürtsud

Esimene kooliga seotud sündmus oli vahetus üliõpilaste hommikusöök. Andra meilboksi oli küll kenasti potsatanud aadress, kus me kohtuma pidime aga koht ise ei olnud küll nii ilusti potsti leitav. Nimelt on tegu vist ainsa majaga, mille nad siin on suutnud dšunglisse ära peita (tõe huvides olgu kyll mainitud, et see sõltub, mis küljest majale läheneda aga siiski).

Siiski jõudis Andra õigeks ajaks kohale ja mugis kahe suupoolega praetud saia vahtrasiirupiga ning seletas juba papakoina: tere, mina olen Andra, Eestimaalt ja õpin klaasi. Amps.

Siis sõi muna ja vorstikesi ja kuulas sama lauset ainult vahelduva nime, maa ja erialaga. Amps.

Muuseas seda, kus na estland on teatakse enamasti päris hästi. Selle eest peame me küll Helsingile turistimaksu maksma, sest enamasti on estland ehk siis Tallinn, päevane vahepeatus Soome reisil. Siiski päris hea tulemus.

Pärast seda hüppas Andra läbi asutusest student office ja lunis oma kooli id kaarti. See osutus küll veidike keeruliseks, sest olenemata kui ilusti ja artikuleeritult ta oma perekonnanime neile ette laususin oli tulem ikka null. Siis loobusid bürokraadid perekonnanimest ja otsustasid proovida eesnimega. Ikka null. Lõpuks pidi ta ise paberil olevast u 20 nimest enda oma üless otsima ja näpuga näitama. Kaart käes.

Lõpuks saabus päeva pidulik osa avaaktus. Avaaktus toimus sellises Mai kino moodi kohas. Mitte, et hoone oleks nõukogude aegne monstrum, aga mõõtmed olid sarnased ja toolid. Andra oli  ühe tsiili vahetusüliõpilasega (ennem saab minu aeg siin otsa, kui ma kellegi nime ära õpin) pool tundi varem juba kohal ja ootasime pikkisilmi. Olgu öeldud, et suhteliselt hämaras ruumis lasti ootamise taustaks moodsat oreli-arvuti muusikat. Kõik see moodustas suhteliselt religioosse, ühe paganliku eesti kasvandiku jaoks isegi hirmutavalt religioose, õhustiku. Aktus ise aga oli ülimalt, ma kordan ülimalt, armas ja soe. Koolipere ja ühtne kogukond. Kõlab küll imalalt aga paremini ma ka sõnastada ei oska.

Kõik huraatasid, plaksutasid ja elasid uue kooli aasta saabumisele kaasa.

Avaaktus saalis

Osakonna juhid uhkelt rivis

Pärast seda oli väike tuur tutvustamaks campust. Risdi campus ja Browni Ülikooli campus jooksevad kokku yhte külge pidi. Eks tuuri ajal pildistamise aega polnud niiet paljud pildid tulevad hiljem aga mis siis RISD-i  campuses on, noh hunnik ühiselamu maju, campuse arsti maja, politsei, hunnik kohvikuid, sööklaid, üliõpilas kontor, õppehooned, paar galeriid, juhtkonna maja, muuseum, muuseumi pood, pood kunstitarvikutele ja teine pood kunstimateriaalidele nagu savi, puit, klaasipiibud isegi jms, raamatukogu, karjääri keskus, spordisaal, psühholoog ja vaimsetervise keskus ( meditatsioon ja muu), veel paar hoonet asja ajamiseks ja officiteks, stuudio pinnad, rahandusosakond, multikultuuri maja ja kurat teab, mis veel . Buss on ka, nii tavaline, mis sõidab graafiku järgi, kui ka siuke shuttle, mis viib õhtul hilja su kodu ukse ette ja vaatab, et sa turvaliselt koju saaks. Nagu takso põmst, aint maksma ei pea. Nädalavahetustel on ka shoppingu buss kooli poolt mis viib Walmarti ja ehituspoodi. Oi jaa, koolil on ka kuskil mingi nn farm, ehk siis nii palju kui aru saime siis tükike eraranda ja seal mingi ala grillimiseks jms. On ka kooli mikrobussid, mida võib iga õpilane, kes on taodelnud ja kelle dokusmendid on korras, reserveerida ja tarvitada kui on vaja klassiga kuskile sõita.

 Õppemaks on neil siin u 40 000 dollarit. Seletuseks.

Ratas

Muudest uudistest sai Madis omale jalgratta. 50 taala ja olemas ta on.  Selleks tuli muidugi maha kõndida jällegi üle 7km. Rattapood on niuke  vahva kus nad taaskasutavad (recycle) jalgrattaid. Vanu juppe saavad annetustest  ja ostavad  odavalt ning panevad uuteks ratasteks kokku ja müüvad ära. Mõistagi pakuvad remondi teenust ja ka kasutatud juppe müüvad. 

Rattapood

Tegu ei  ole vahva rattaga. Tegu ei ole isegi hea rattaga. Aga ta sõidab ja pikapeale saab isegi pidama. Kui vahetada  välja pidurisüsteemid, käiguvahetussüsteemid, esimesed hammakad, tagapöid ja sadul mis on nagu terasest, siis saaks ta’st asjagi. Nagu Madisel kombeks, siis pidi ta järgmisel päeval peale ostu sinna tagasi väntama, et uus taga sisekumm saada sest algne oli  öö jooksul tühjaks läinud. 

Madise uus vana ratas

Kes seda ikka mäletab millal ta kuskilt heas korras kaherattalise on saanud. Kaherattalistest rääkides, jäi teel poodi  ka üks vahva  uuemaaja cafe  raceri disainiga tsikkel jalgu. Kellele meeldib, kellele mitte, otsustage ise.

Ducati cafe racer

 Jalgratta poe ümbruses(mis asub üsnagi mustade rajoonis vähemalt tänavapilti vaadates) oli tehtud ka üks väike pargike rajake korda, kus ka plaaniti jõge( veel mõtetum kui emajõgi) korda teha. Mõistagi on ka sealne kala emajõega võrreldav, aga kui eestis arvatakse, et las venelased püüavad, söövad ja haigestuvad, siis siin on ikka sildid pandud üles. 

Jõgi on saastunud ja kättesaadud kalad lase vette tagasi.

Tegevused mida ei tohi teha

Tegevused mida tohib teha

            Ratast tuues sai ka Madis oma igakevadise päikesepõletuse. Õnneks ei midagi hullu aga kerge kurguvalu ja korraliku nohu kõrvale naljakas lahendus. Ilmad on ikka päikselised ja  üle 20  kraadi tugevalt. 13-dal näiteks vahepeal 28 kraadi.

Toit

Toidu poolest ikka tavaline taks: Madis teeb ja Andra sööb (ok  ok võibolla natuke kokk ka mekib). Ca 20 taala eest saime õhtuks  ka üpriski korraliku pitsa, millest jagus isegi  kahele paksule noorele hommikusöögiks.

Üldiselt on siin linnas 5 erinevat kõrgkooli, seega noori jagub igalepoole.

Kohalik pitsa  leidnud omale väärilise vastase

Meie sein sein

"Võluväe" maja

Madis mõistagi köögis kokkamas

Köögi aken

Andra sööki ootamas

Õhtu kell 9 vaatega  kesklinnale

Rattavaras

Patrioodid

Meeldetuletus, kus linnas me asume

Usas on kõik suur

Campuses asuvad politsei hädaabi postid: kui tundub et öösel keegi jälitab vms, siis vajutad nuppu  ja politsei on tulekul

Meie elutuba, mida ei kasuta keegi

Veel kohaliku fauna esindajaid

Meile tundmatud marjad kohalikst floorast

Ülimalt mõtetu ülekäigurada

Kes külas on käinud  võib aimata, mis must kast see on.