Kaks paksu Ameerikas: Loomaaed ja kõrvitsapea

Täna käisime me loomaaias. Loomaaed on siin suht keset linna, kiirtee ääres keset suurt parki. Meie elamust u 5 km kaugusel. Kuna ilmateade lubas laupäevaks üle 20 kraadi sooja ja ilusat ilma võtsime me selle nädalavahetuse plaani. See tähendab, et Andra tegi nädala sees kõvastu tööd, et saaks lubada terve laupäeva lusti ja vile peale kulutada.
Läksime mõlemad ratastega. Madis oli juba arvestanud, et tema saab jalgsi( ratas käekõrval), tagasi tulla, kuna eelmine päev oli ta saanud esikummi sisse väikese augu, millega kannatas, kuskil 10km sõita aga aeglaselt susises kumm ikka tühjaks. Klaasikilde ja muud prahti on siin teedel kõvasti, niiet pole ime, et kumm katki. Hea, et nii kauagi pidas vastu.
Loomaaed ise ei olnud hiigel suur (pilet oli $15) aga sellegipoolest, loomaaed on loomaaed. Linde oli seal vähe, ja see on hea, sest kõik teavad, et linnud on loomaaia kõige mõtetumad eksponaadid. Kuigi mõõtudelt oli tegu väikese loomaaiaga, olid seal põhilised numminaatorid olemas.. Ausalt öeldes, ei paku eriti huvi Tallinna loomaaias oma 2 hektarilisel alal jooksvad 200 pealine kari tavalisi kitsi (või aafrika kitsi). Siin oli kõiki loomi vähe aga neil tundusid olevat head tingimused ja nad olid vaatajatele lähedal. Olemas olid sebrad, elevandid, kaelkirjakud, pingviinid, karud, piisonid, lepopard, ahvid (kes ei meeldi väga ei Andrale, ega Madisele), hundid, kaamlid, kängurud ja punased pandad ( see loom on isegi Madise arvates armas). Pikem fotoreportaaž loomaaiaast postituse lõpus.
Veel oli seal laste mänguväljaks, kus oli palju asju, mida lapsed said näppida ja avastada. Ja kuna tulemas on halloween,siis ettevalmistused suur ürituseks juba käisid. Kõrvitsa pidu vms. Igatahes oli loomaaeda pandud igale poole kümneid tuhandeid kõrvitsaid ja neile näod sisse lõigatud. Kusjuures esimesi halloweeni kaunistustega maju oli juba nädal aega tagasi näha (Halloween toimub 31 oktoober kusjuures).
Kuigi siin linnas on jalgrattureid mitmeid, siis jalgratta parklatega on küll lugu kehv. Sama ka loomaaias. Rattaga sisse ei või minna, aga ainuke võimalus välja lukustada, on puu külge, sest lihtsalt ei ole muid kohti rattale mõeldud. Loomaaiast lahkudes proovisime ära ka burger kingi smuuti. Polnud ta häda midagi ja kupongiga sai kaks tükki u $3 eest.

Üks päev käis Madis ka kohalikke randu avastamas. Kuigi Rhode Island on "the ocean state", siis selle pealinna ligidal küll arvestatavaid randu ei ole. Vesi haiseb igalpool, sildid on olemas, et ala on saastunud ja rannaäär on kive ja klaasikilde täis. Klaasikilde on siin tohutult igalpool - ratturi õudusunenägu. Võiks arvata, et rikas linn, rikas riik ja rikkad inimsed, suudavad oma tänavad puhtad hoida, aga ei. Ega ei olekski vaja nagu Tartus, kus iga öö teevad tänavakoristusautod rallit, vaid piisaks korrast iga paari nädala tagant või kord kuus. Seega oli vaid aja küsimus, millal Madisel ratta kumm katki läheb. Kohaliku poe paranduskomplekt aitab. Tänavad on igaljuhul räpased. Kuna kuskil pole prügikaste, siis loomulikult lendab kõik prügi maha. Täna saime u 3 km käia nii, et ei leidnud prügikasti, kuhu oma smuuti topsike visata. Teel randade juurde (lähim kodust, kuskil 8km), sai Madis läbi sõita toredast valgest äärelinnast. Selline rahulik rajoon, kus päeval käib elu teise tempoga, kui linnas, kes niidab muru, kes jalutab lapsevankriga, kes joob naabritga koos õlut ja vaatab paadimootorit. Mitmed inimesed tänaval naeratavad ja tervitavad möödaminejaid (ka Madist). Muidugi on tegu sellise rajooniga, kus pea iga maja ees on paat ja kaks autot.
Olles kõige kaugemas punktis kodust avastas Madis, et ratta esikumm on pooltühi, seega järgmised 16 km olid väga kiired (eriti peaaegu tühja kummi kohta), sest jalgsi ta seda maad kindlasti ei tahtnud kõndida. Õnneks enne päris tühjaks saamist jõudis ta koju.

Tundub ilus aga tegelikult on hais, kiviklibu, klaasikillud.

Rannas pea iga pink on pühendusega või mälestuseks

Mis usa rand see oleks ilma metalliotsijata.

50m kaldast mandri poole

Samuti käis Madis üks päev verd andmas kohalikus verekeskuses. Protseduur samasugune nagu kõik muu, ehk üldjoontes sama nagu Eestis aga väikeste erinevustega. Algul kohe registreerides peale ankeedi täitmist pakuti küpsiseid ja vett. Neid muidugi Madis ka proovis. Peale seda kutsus arst enda kabinetti ning nagu Eestis vaatas ankeedi üle ja küsis selle kohta. Muidugi sattus arst natuke hätta, et kui oli küsimus " Kas sa oled viimase 30 aasta jooksul veetnud Euroopas rohkem kui 6 kuud kokku?" ja Madis vastas, et jah viimased 23 aastat. Muidugi arst juba oli teada saanud, et Madis on Euroopast, aga seda kirja ta ei osanud kuidagi panna. Siis mõõtis veel keskaegsete vahenditega vererõhku ja kurat teab mida veel ja kui ta oli ka ülemuselt saanud nõusoleku, et Eesti on hea riik kelle inimeste verd võib võtta, mindi edasi protseduuride tuppa. Seal oli palju vereandjaid ja sama arst, kes ennem tegeles Madisega edasi. Keskaegsete vahenditega puhastas kätt ja vereandmine algaski. Kui eestis on täituv kotike elektroonse spetsiaalse aparaadi peal, mis näitab voolu kiirust, kogust jms, siis seal rippus lihtsalt täituv kotike nagi otsas ja vahepeal arst kaalus elektroonilise köögi kaaluga. Peale vere andmist suunati edasi toa nurka, kus olid diivanid, toolid, lauad ja ka mikrolaineahi, kohv, tee, küpsised, külmkapp koos jookidega, jms. Peale mõneaegset maiustamist pistis Madis ka salaja head paremat kraami tasku Andra jaoks ja lasi jalga. Kui Eestis verd andes tegeleb sinuga 4-6 inimest (olenevalt linnast), siis seal oli ainult registratuur ja üks arst. Nende kohati vanamoodsaid meetodeid vaadates tekkis muidugi küsimus, miks nad nii teevad, aga ei tekkinud kahtlustki, et tegi oleks vähem ohutu protseduuriga, kui Eestis. Madisele jäi mulje, et siinsed nõelad on väiksemad. Verd võeti sama palju umbes kui Eestis ehk üks pint (naljakas lugu: Usa ja Inglse pint ehk nael on erineva suurusega: usa oma u 100ml väiksem.)