Tuul ja tigud

Tänase kirjatuüki alustuseks pange silmad kinni (noh  päris kinni ei saa panna, sest muidu ei saa edasi lugeda) ja prooivge kujutada ette järgnevat: On sügis. Eesti oktoobri algus, septembri lõpp. Päike on taevas. Hing teab, et ilmselt on tegu aasta ühe viimase ilusa päevaga. Öine vihm on lõppenud hommikupoole ja temast jutustavad ainult üksikud lombid maas. Puhub kerge meretuul, mida  majad/puude vahel ei ole õieti tundagi aga vee lähistel tahaks mantlihõlmad koomale tõmmata ja ninanupsu kraesse peita. Umbes 15  kraadi on varjus, aga kui päike paitab põski on mõnus tunne. Sa liigud kitsal asfalteeritud  metsateel. Asfalt ühineb metsaalusega ühtlaselt ja on selge, et seda rada on tallatud juba aastaid. Keskel kaunistab teda kahekordne kollane pidev joon,  mis kohati on kulunud. Sa liigud oma liiklusvahendiga (auto/jalgratas/mootorratas/jalad vms ise valid) jõudsalt edasi. Nii kaugele igalpool kui näha on, helgivad vastu igat värvi  puulehed. Neid on kollakaid,  punakaid, oranže rohelisi ja kõike vahepealset. Metsaalune on täis kollast langi.  Okste vahelt moodustub maapinnale päikesejänkusi igas suuruses. Ühtäkki on tee ääres tala küljes postkast. Lähemal vaatlusel on märgata kuskil saja meetri kaugusel puude taga pruuni värvi kahekorruselist maja. Maja ees on kõrvitsaid, kui ka mõned kummitus imitatsioonid. Lehti langeb igal pool. Järsku jookseb otse su eest läbi noor oravake, pähkel hambus. Hüppab teine silmadekõrgusele puu otsa ja jääb sinna ootama. Kerge tuuleiil  puhub samal ajal kui ta sulle otsa vaatab. Mis seal ikka, igalühel omad tegevused. Järgmise natuke kergemini nähtava  maja hoovist vaatab lasialt otsa emane berni alpi karjakoer. Tema pea  tõstmise peale tekib ka põõsatagant välja teine, isane, bernikas. Tema suuremast energiakogust tuleb välja laisk haugatus ja mõned sammud samas suumas, kuid jäädes tublilt oma, aiaga mitte piiratud, alale. Metsatukast välja jõudes satud madal künka otsast vaatama suurele lagendikule. Ühelpool on mõned lehmad aias. Söövad  muru, ilma ühegi mureta hingel. Kaugemal paistavad mõned talumajad ja mööda teed jalutab vastu keskealine naine oma koeraga, kes toredalt naeratab ja teretab, kui temast mööduda. Õhk on külm, aga päike lohutab. Kaugelt läheneb 70-date  chevy pikap kes oma põrinaga sõidab mööda  ilma mingeid hädasi tekitamata. Ainuke, mida oskaks veel soovida, on see, et oleks kaasas armas kaaslane ja tagumiku all korralikult ära tehtud hoonda sevenfifty cafe racer. Aas vaheldub alleega, millest ühelepoole jääb koppel ja teisele võsa. Puud katavad  kogu tee ülevalt lastes läbi regulaarselt päikesekiiri...

Mõistagi ei ole võimalik  sealset ilu sõnadesse panna, aga midagi sellist koges Madis täna. Isegi temale meeldis sügis see päev. Tegu meie naaberosariigiga massachussets, kuhu Madis täna sattus oma  u 50km rattatiirul. Sellest ka mõned pildid. Kui vähegi ilm lubab ja  kool lubavad,  on kindel, et sinna vaja Andraga tagasi minna ja ehk ka paremaid pilte saada.

Mõnda teed on sii millegipärast väga lapitud

Täna oli ka õhtupoole Maine osariigis 5,6 palline maavärin, mida oli tunda ka näiteks providencis, nimelt kui Madis Andrat ootas koolist tagasi söök pannil ja  ise pikutades, tundis üks hetk kuidas voodi naljakalt värisema hakkas. See läks üsna kiirelt  üle aga sellist värinat ei olnud Madis kunagi varem tundnud, nii et ta oli kindel et see pidi maavärin olema. Tund aega hiljem sai ta arvamus uudiseid lugedes tõestust. Püsti seistes seda ilmselt eriti tunda ei olnud, näiteks Andra ei tundud midagi.