Boston ja bokser

Tänupühad saabusid mikimaale ja mikide jaoks on need väga tähtsad pühad. Tänupühi peeti siis neljapäeval (need on igal aastal neljapäeval olememata kuupäevast). Paljud asutused olid kolmapäeval ja reedel  kinni. Neljapäeval oli KÕIK kinni, absoluutselt iga viimane kui toidupood, ainult bensiini jaam oli lahti.

Ameeriklased sõidsid koju, oma perekonna, suguvõsa  juurde, et koos maha istuda ja kalkunit süüa. Tänupühad on selline jõulu eelsoojendus maole (see organ mitte lemmikloom). Nagu Andra kuulis, siis osadel on oodata pühadeks koju kogunemas pea 50 inimest. Ametlikult ei olnud kooli alates kolmapäevast aga üks meie korterikaaslastest sõitis juba esmaspäeval minema. Sõidetakse maha sadu kilomeetreid ja tihtilugu ka lennatakse. Kolmapäev enne tänupühi on siinkandis üks  kõige suurema liiklejate hulgaga päevi aastas. Tagasi tullakse enamasti pühapäeval.

Kuna kolmapäev oli vaba, siis tegime nii nagu plaanitud, ehk läksime tänupühade eel Bostonisse. Hommikul pakkis Madis kaasa peekoni-juustusaiad ning asusimegi rongijaama poole teele. Nagu eelnevalt välja uuritud, sai pileti osta rongijaama kohvikust (rongist ostes on kallim). Perroonile  meid kohe ei lastud vaid umbes 2 min enne rongi saabumist. Turvakaalutlustel nagu mundris onu Annule seletas. Kahjuks aga Annu müras ei suuda kõnet eristada ja nii vaatas ta suuril silmil mundris onule naeratedes otsa ja muudkui noogutas, pärast Madise käest uuris, et mis pagan toimub. Rongijaamas oli neid mundris raudtee politseinikke iga nurga peal.. Pilet providencist Bostonisse on $10.  Muidugi oli ka kallemaid ja kiiremaid viise, aga see oli commuter rail ehk soodsam (ja aeglasem) võimalus neile, kes igapäevaselt sõidavad.  Käiakse siit ju Bostonis tööl. Rong ei olnud mingi super-ime-luksus, vaid pigem tallinn-pärnu rong, sellest vast siiski natuke uhkem ja ilusam. Sõit kestis tund ja 10 minutit ja olimegi põhimõtteliselt Bostoni kesklinnas.

Kümnete netilehtede uurimise alusel oli paika pandud umbkaudne päevaplaan ja ka igaksjuhuks kirjas osade kohtade aadressid. Esimene peatus oli muidugi saapapood, ja järgmine iseenesest mõistetavalt H&M. Saapaid Andra ei saanud aga H&M on alati kindel laks. Kuigi kuna siin on poodides niiiiiiiiiiii pikad järjekorrad siis proovikabiini Andra lihtsalt ei jaksanud oodata, pintsaku sai õnneks keset poodi proovida, seelik saigi liiga pisike ostetud. Tervitused nüüd Britile, keda üks  bordoo punane mini seelik ootamas.

Kui iga linna kõige tähtsamas vaatamisväärsuskohas oli käidud (toimetaja tõlge: selle all peab Madis siin H&M silmas), võis asuda muu kultuuri ja elamuste rajale. Kuigi kraadi poolest oli õues natuke alla 10, siis suure kesklinna pargi südames töötas täie hooga uisuväli. Ilmselt külmutavad nad jääd alt poolt.

Pargis olid kõige paksemad ja sõbralikumad oravad, keda meie oma silmadega näinud oleme. Sõid näpu vahelt ja olid ümarad.Või noh sõid Madise näpu vahelt. Annu suhe oravaga oli segu hirmust ja hirmus suurest uudisimust (nagu videos mõmmi ja kiisu). Ei või ju kunagi teada, mida üks ülekaaluline orav mõtleb.

Sealt samast pargist algas ka umbes 2,5 miili (tõlge eurooplastele umbes 4 km) pikkune freedom trail ehk maha märgitud punane rada, mida mööda  käies näeb ära enamus tähtsamaid vaatamisväärsusi. Maast leitud turistikaardiga oli rada hea lihtne järgida ka. Nägime ära nii vanad surnuaiad (nt kuhu on maetud bostoni veresauna ohvrid), itaalia-pärase north endi linnaosa, vanima sõjalaeva, kui ka kõrge bunker hill monumendi ja nii mõndagi veel. Kes kunagi sinna satub, sellel  soovitame ka alustuseks sama rada läbi käia. Hiljem õhtupimedas läksime ka hiinalinna, aga kuna hetkel ei tundunud ükski sealne söögikoht atraktiivne, siis seal pikemalt ei peatunud. Seal oli Andra juba varem süümas käinud ka ja Vietnami restoranis märja-koera-maitselist suppi saanud, niiet mälestused ei olnud head.

Peale kerget einet mingis kõrvalises kohas ei osanudki midagi tarka peale hakata ja otsustasime kodu  poole sammuda ehk siis raudteejaama. Kuigi üldiselt oli tegu transpordis ülipopi päevaga, siis meie trajektooril mingit hullumist ei olnud ning vabu kohti ja ruumi oli lõdvalt. Providencis siis jällegi jalutus kodupoole ja kohal olimegi.

Järgmine hommik oli  meil väike külaline. Selle jalapadinat  kuuldes oli Andra unedemaailmast kiiremini püsti ja riides, kui on võimalik öelda tšakamakatakapakahapukurk. Tegu koeraga nimega Iki. Vähemalt nii teda kutsutakse. Meie korterikaaslasele oli ta jäetud tänupühade ajaks valvata ühe koolikaaslase poolt ja nüüd on ta juba kolm ööd veetnud meie elutoas. Ta on segu bostoni bokserist ja mopsist. Ei ole kõige targem koer ja Madise arvates ka mitte kõige ilusam, aga tüdrukutele meeldib ikkagi. Loom muidugi norskab tohutult kogaeg kui magab (nagu Madis) ja haiseb  natuke mõlmast otsast koguaeg. Oleme siis Ikiga jalutamas käinud ja Madis on ta’ga  hoolega mänginud. Enamasti on mängu nimi kas tagaajamine (Madis ajab koera taga ümber laua joostes) või ära toomine (Madis istub ja viskab mänguasja ja koer toob ära). Lõbusa vahemärkusena olgu mainitud, et meie saime siia oma ajutise kutsukese samal päeval kui lennukiga jõudis Moskvast Eestisse üks hetkel veel nimetu kutsu beebi.

Neljapäval kutsuti meid tänupühalõunasöögile, kuhu olin kogunenud mitmeid noori välismaalasi, kes mõistagi ei olnud koju sõitnud tänupühadeks. Niisis oli seal kaks inimest Eestist, üks Hong Kongist, kaks Indiast, üks ameeriklane ja siis veel üks, kelle päritolumaad ei mäleta aga üldiselt Aasia. Seal söödi siis pastat, karrit, muud kraami ja ka Madise tehtud banaanikooki jäätisega. Õhtul tegi veel Madis lasanjet Andrale ja eks ise sõi ka. Tänupüha päev  oli üle 15 kraadi sooja varjus ja päikse käes oli väga soe olla ja linn oli tõesti väga tühi ja rahulik. Kõik ärid peale bensujaama olid kinni ja liiklejaid oli ka tõesti vähe. Need vähesed kes liikusid olid ka sõbralikud, teretasid ja soovisid häid tänupühi kõigile.  Kalkunit me ei teinud.

vana raekoda, see kuldne seal

Kes kardab keda?

...ilmselge
(tähelepanelikud leiavad lisa orava ka)

Lumesõda
(uisuväljaku lumi, mitte päris)

boston

Madis oma navigeerimis ilmega

Peeter I

luikede (loe:partide) järv

globaalne H&M otsingu süsteem

"troll"

 jalanõupood

Patukott

Suitsu on?

Nõukogude arhidektuur poolas

Covent garden. UK

üks kord elus on Madis ka pisike

alkoholivaba pina colada
maitseb nagu suhkur

Hull hullu juures

Andra ei tea veel, mis ootamas on...

..aga niimoodi ületatakse silda, mille jalgealune osa on metall restist, ehk  alla on näha 30m vabalangust ja vett

suur falloslik arhitektuur

kõrvitsaid vedeleb ikka veel treppidel

sõjalaevas ja andra arvamus

U.S.S constitution

Rattalaenutus

jõulud

soldi tõlge: murul käimine keelatud.
aga kus on muru?

Kaks konna

Iki

kodutud ja koopainimesed

Kes veel  ei ole päris täpselt aru saanud, kus me oleme, siis natuke juttu neile. Oleme Providence-is, mis on Rhode Island osariigi pealinn. Rhode Island  on usa väikseim osariik, mille pindala on 15 korda väiksem kui Eesti. Umbes miljoni elanikuga osariik asub kirde usa-s, mida  nimetatakse ka New England-iks (uus inglismaa). New England-i kuuluvad osariigid: Maine, New Hampshire, Vermont , Rhode Island, Massachusetts, ja Connecticut, millest viimased kaks on  ka Rhode Islandi naabriteks. Suurematest linnadest on siin lähedal Boston (u 75km) ja New York (u 300 km). New England nagu ka nimetus ütleb on see ala,  kuhu esimesena saabusid Inglise palverändurid/sisserändajad.

Providence asutati aastal 1636, kui siia saabus mees nimega Roger Williams. Kuigi siinne ala oli nii inglaste, kui hollandlaste poolt endale kuulutatud, siis tegelikud valitsejad siin olid  kohalikud põliselanikud. Roger Williams sai  neilt loa  asutada siis asula. Williams  ise oli väljasaadetud lähedal asuvast kolooniast usulist eriarvamuste tõttu ja lõi siia uue koloonia, kuhu ta ootas igat usku inimesi ja ei põlanud kedagi ära. Seetõttu saabus siia palju põgenike, väljaaetuid jne, kes ei tahtnud nõustuda valitsev religiooniga. Williams lõi siia usa esimese  babtisti kiriku, ja linna asutajana on mõistagi ta kõige tähtsam ajalooline isik.
Üldiselt on kogu uus inglismaa demokraatlike vaadetega ja providenci linn ei ole erand. Kuna siin on pea kümme erinevat kõrgkkooli, millest RISD  ja Brown-i  ülikool on ka üsna tuntud, siis on siin palju noori ajutisi sisserändajaid.  Linnas on palju  erinevaid  rasse segatud, kellest valgeid on u 40% ja ülejäänud siis latiinod, mustad, aasialased jms. Kesklinna kandis  võiks  öelda, et peale valgte torkab silma kõige rohkem aasialaste kogus, kuna neid siinsetes koolides palju õppimas. Kogu osariigis on valgeid u 75%, musti 6% ja 12 % latiinosi jms ja siis ka muid mõistagi.  Peaaegu 90% peab end kristlasteks.

Kliima siin üldiselt ikkagi soojem kui Eestis näiteks kõige külmema kuu(jaanuar) keskmine temperatuur on u -2 kraadi, aga lund sajab siin põhimõtteliselt iga aasta. Kui varem oli siin põhiline tööpakkuja erinev tööstus  (kala, puuvill, ehted ja hõbe) (Rhode Island oli üks esimesi osariike, kes nö  ühines tööstusrevolutsiooniga), siis nüüd on suurim tööpakkuja osariik ise ja talle järgneb tervisehoid. Kraanivesi on siin väidetavalt üks puhtamaid terves ühendriikides.

Käisime laupäeva hommikusööki söömas risdi sööklas. Saab seal muidugi burgerit, friikaid  ja ka vähem koledaid toite. On salatibaar, jätijaam, tuhat erinevt  jooki, taimetoitlaste lett, pizza ahi, aasia kraami ja sooja toidu lett. Hommikuti saab endale  näiteks vahvlit (siukest paksu) küpsetada.
Me sõime wrappi ja šokolaadi piima. Ise saad wrapi kokku laduda niiet me ladusime ikka ohralt head kraami- kastmeid, hummust, sinke, juuste. Rohelisest kraamist oli paar viilu tomatit ka. Wrapp maksab 3,5 dollart, mis arvestades singi ja  juustu hinda poes on odavam kui isetehes. Lisaks oli Madis peale 1,5 wrappi söömist ennast  seaks söönd ja sel päeval enam midagi muud ei söönud. Nüüd on kell 12 läbi ja uus päev niiet köögis  valmivad friikad lähevad pühapäevasse juba.

madis käis üksi kuskil päikest vahtimas

päike loobub

risdi söökla terass

sööklas

luigud

madis on meil moks dali

orru

orru orru

siukse koopainimesega ma siis elangi

Andral oli reedel kokkusaamine oma luule õppejõuga. Mitte, et tal üksi vaid kõik õpilased pidid määrama kokkusaamise aja, aga reede oli Annu kord. Õppejõud on iirlanna, kes kolis ühendriikidesse 90nendatel. Tore naisterahvas, kes ilmselt iga kord kui Andra luuletusi kodus analüüsib hoiab kodus pead kinni ja oigab. FS ja Roostet sundis Andra teda ka lugema, või noh, ise ta tahtis teada eesti kaasaegsest luulest... Ma arvan, et teda turistina Maarjamaa pinnale oodata ei ole. Ise ta kommenteeris tekkinud muljet järgnevalt: eestis elavad ainult alkohoolikud, on külm ja märg, depresiivne ja eestlastel on väga kõrge enesekriitika lävi ning nad on ülmimalt otsekohesed. 

Olgu muidu kuidas on  aga otsekohesusega tabas ta küll Andra komistuskivi otsa. Ilmselt on Andral siin väga ebaviisaka inimese kuulsus. Näiteks, kui Annu pidi grupitööna koostama kysimusi siis: mida te arvate kunstnikust, kellel ei ole interneti kodulehte?  see on hirmus ebaviisakas küsimus. See parandati järenvaks: kuidas teile tundub, kas see teeb üliõpilase materiaali otsingud keerulisemaks, kui kunstnik ei ole soovinud panna endast infot internetti?.

Ma küll vaidleks, et see ei ole küsimus vaid retoorilne heietus aga see selleks.

Igatahes rääkida tahtsin ma hoopis sellest, et luule õppejõud oli huvitatud, sellest, et kas ma koju minna ka tahan? Eks ta ise on ju sisserännanu ja noh kes siin ikka kohalik on või ei ole on raskesti defineeritav. Küsimus tekitas minus igastahes hämmingut.

Samamoodi tabas mind hämming, kui luuletunnis ütles, üks ameeriklane, et tal ei ole maad mille kohta, ta saaks õelda, et see on tema oma.  Teised u 8 ameeriklast noogutasid kaasa. Hallo! Millest te räägite!? Mina ei käi 24 veebruaril sini-mustas-valges ringi, ei ulu keset linna kui presidendiks saab minu lemmik ja ei osta ainult eesti tooteid AGA minul on küll maa mille kohta ma saan ütelda, et see on minu oma. Koos oma alkohoolikute, külma, märja ja depresiivsusega.

Kuigi New Englandi osa on USA kõige nõ ajaloolisem osa, siis see kui „juurteta“ nad siin on on üllatav.

Aga oi kuidas nad neid juuri tahavad. Igal maja, mis on rohkem kui sada aastat tagasi ehitatud, kaunistatakse vastavat infot kandva sildiga. RISDi on juba ajalooga ülikool ta asutati ju 1877. Seda 1877 kirjutavad nad suurelt ja punaselt (tõe uvides olgu mainitud et mustalt tegelikult) igale poole, et isegi on meelde jäänud.

Niiet olege õnnelikud, et juba pulli külas pidid inimesed seda kehva suusailma aasta läbi kannatama, vähemalt ei pea te seepärast nyyd oma maju markeriga aastaarve täis kirjutama.

Proosit.

ps sellele kes ei uskunud et siin jakusid on. Sõitis Andra la-la-laa õhtul koolist rattaga koju kui põmaki oli tee peal peter the rabbit. Suur tagaajamine läbi pargi lõppes sellega, et kallis jänku kas a) peitis ennast ausamba taha või b) sai seal infarkti. Ei tahtnud kontrollida ja sambakarnevali teha.

Load ja silmad

Suuremaid  uudiseid pole olnud, sellest ka postituste põud.
Nädalavahetus sai Madis  jälle uue huvitava kogemuse osaliseks. Natuke peale kella 11 tuli Andral suur rämpstoiduisu peale ja mis siis ikka jäi Madisel üle, kui oma uued rattatuled rattale külge ajada ja minna sõita need mõned miilid maha mcdonaldsisse. Ärge saage valesti aru, see et me siin palju rämpstoidukohtadest kirjutame, ei tähenda, et meie kõik söögikorrad toimuvad seal. Pigem vastupidi, et kord maksimum kaks  nädalas käime väljas söömas. Igatahes, kohale jõudes, vaat  kus lops, mäc on kinni. Ainult drive thru on lahti ja seal kuskil 5-6 autot rivis. Mis seal ikka, hüppas Madisiki järjekorda oma rattaga. Tartus ju varemgi käidud drive thrus nii jalgsi, rulluiskudega, ratta ja millega veel. Tartus öösiti üle poolt klientide on  jalgsi. Annab  raadioteel oma tellimuse sisse ja ootab. Jõuab esimese aknani, kus raha makstakse ja vaat kus lops: me ei saa teid teenindada. Miks? Ohutus kaalutlustel. Päriselt või? Jah, teid me ei teeninda. See on ju lihtsalt loll, aga noh mis seal ikka sa oled ainult teenindaja sina ju reegleid ei tee.

Igatahes. Selle peale kõlab taga  asuvast autost küsimus: kas nad ei teeninda sind? hüppa sisse! ... Madis ei saanud ju Andrat nälga jätta ja eks siis ratas lendas tee  kõrvale nagu ühel Kihnu kohalikul naabrimehe põõsasse.  Autos sees istusid ees must mees ja must  naine. Taga oli kaks laste tooli, milles keskmises istus ka väike must laps. Ruumi oli autos vähe ja teenindaja veel mainis, et Madis autos püsiks seni, kuni toidu kätte saame. Igatahes sai kaks tellimust (Madise ja nende) autost makstud ja peale kerget small talki sai ka toit kätte saadud. Suure tänamise saatel  lahkus Madis autost ja asus koduteele. Kogu see aeg (u 5 min) mil Madis istus autos, jõllitas teda väike must poiss, kes istus ta kõrval. Jõllitas ta üsnagi sarnaselt nagu järgnevas videos jõllitab üks imetaja kaamerat.

 

Vahepeal umbes 10 sentimeetri kauguselt, vahepeal natuke lähemalt, vahepeal kaugemalt.

Kojusõit ja burgeri õgimine.

Teine päev, kui Madis ja Andra jalutasid poest tagasi, siis neile pidas üks kodutu/kerjaja peaaegu monoloogi. See kõlas umbes nii: Kuulge. Vabandust et ma teid tülitan, ma tegelikult näen juba ära, et te ei suitseta, aga igaksjuhuks küsin ikkagi, et ega teil suitsu ei ole.  Madis ja Andra: ei ole. Kodutu/kerjaja: jah seda ma arvasingi. Vabandust et segasin, ma ei arvanudki et teil tegelikult on, kuna te ei tundu üldse sellised kes teeksid suitsu. 

Ei mäleta kas oleme siin mainunud, aga üks pakk suitsu maksab siin üle $7.

Siinsetel inimestel(kerjajatel) on komme kerjata nende kurvide peal, kus on kiirtee mahasõit ja see mahasõidu tee ühineb tavalise teega ning mõnikord ka teistel ristmikutel. Käes on neil papi peale kirjutatud jutuke/lauseke ja niimoodi nad seisavad pikalt  pikalt. Ei ole meie veel näinud,et neile midagi on  antud. 

Kui üks päev tuli juba  lumi maha, siis u kolm päeva hiljem oli õues u 20 kraadi jälle ja praegu liigub seal 10-20 vahel ööpäeva  jooksul. Ühesõnaga väga segane. 

Suure rattagasõitmise käigus leidis Madis ükspäev ka rahakoti ja kuna facebookis omanikuga ühenduse võtmine ebaõnnestus, siis otsustas ta selle ise tagasi viia. Sel hetkel muidugi polnud kedagi kodus, aga kuna aadress oli u 15 km meie kodukesest, arvas Madis, et tagasi ta sinna  küll ei viitsi ronida ja peale lühikest vestlust naabritega(kes askeldasid õues) sai selgeks tehtud, et rahakoti omanik elab küll seal ja see ka nende kätte jäetud. Omanik  oli 16 aastane gümnaasiumiõpilane ja rahakotis oli juhiluba, õpilaspiletid( viimase 4 aasta omad) ja $3. Omanik sai ilmselt need kõik tagasi. Huvitav fakt: juhiloa peal on neil kirjas näiteks aadress, vanus kui ka pikkus, kaal  ja silmavärv.Ära on ka märgitud, mis kuupäevani on juhiloa omanik alla 21 aastane. Samuti nagu juba vanusest võite arvata, võivad siin 16 aastased  juba sõita. Alkoholi saavad osta alles 21 aastased.

Veel leidis Madis ühe ilma akuta telefoni, aga kuna see eriti uhke ei ole, ega ka akut pole, ei ole sellega ilmselt midagi peale hakata.

Andra tehtud klaas

peetrike

Õnnitlused Andra õele!