Kaks paksu Ameerikas: Boston ja bokser

Tänupühad saabusid mikimaale ja mikide jaoks on need väga tähtsad pühad. Tänupühi peeti siis neljapäeval (need on igal aastal neljapäeval olememata kuupäevast). Paljud asutused olid kolmapäeval ja reedel kinni. Neljapäeval oli KÕIK kinni, absoluutselt iga viimane kui toidupood, ainult bensiini jaam oli lahti.

Ameeriklased sõidsid koju, oma perekonna, suguvõsa juurde, et koos maha istuda ja kalkunit süüa. Tänupühad on selline jõulu eelsoojendus maole (see organ mitte lemmikloom). Nagu Andra kuulis, siis osadel on oodata pühadeks koju kogunemas pea 50 inimest. Ametlikult ei olnud kooli alates kolmapäevast aga üks meie korterikaaslastest sõitis juba esmaspäeval minema. Sõidetakse maha sadu kilomeetreid ja tihtilugu ka lennatakse. Kolmapäev enne tänupühi on siinkandis üks kõige suurema liiklejate hulgaga päevi aastas. Tagasi tullakse enamasti pühapäeval.

Kuna kolmapäev oli vaba, siis tegime nii nagu plaanitud, ehk läksime tänupühade eel Bostonisse. Hommikul pakkis Madis kaasa peekoni-juustusaiad ning asusimegi rongijaama poole teele. Nagu eelnevalt välja uuritud, sai pileti osta rongijaama kohvikust (rongist ostes on kallim). Perroonile meid kohe ei lastud vaid umbes 2 min enne rongi saabumist. Turvakaalutlustel nagu mundris onu Annule seletas. Kahjuks aga Annu müras ei suuda kõnet eristada ja nii vaatas ta suuril silmil mundris onule naeratedes otsa ja muudkui noogutas, pärast Madise käest uuris, et mis pagan toimub. Rongijaamas oli neid mundris raudtee politseinikke iga nurga peal.. Pilet providencist Bostonisse on $10. Muidugi oli ka kallemaid ja kiiremaid viise, aga see oli commuter rail ehk soodsam (ja aeglasem) võimalus neile, kes igapäevaselt sõidavad. Käiakse siit ju Bostonis tööl. Rong ei olnud mingi super-ime-luksus, vaid pigem tallinn-pärnu rong, sellest vast siiski natuke uhkem ja ilusam. Sõit kestis tund ja 10 minutit ja olimegi põhimõtteliselt Bostoni kesklinnas.

Kümnete netilehtede uurimise alusel oli paika pandud umbkaudne päevaplaan ja ka igaksjuhuks kirjas osade kohtade aadressid. Esimene peatus oli muidugi saapapood, ja järgmine iseenesest mõistetavalt H&M. Saapaid Andra ei saanud aga H&M on alati kindel laks. Kuigi kuna siin on poodides niiiiiiiiiiii pikad järjekorrad siis proovikabiini Andra lihtsalt ei jaksanud oodata, pintsaku sai õnneks keset poodi proovida, seelik saigi liiga pisike ostetud. Tervitused nüüd Britile, keda üks bordoo punane mini seelik ootamas.

Kui iga linna kõige tähtsamas vaatamisväärsuskohas oli käidud (toimetaja tõlge: selle all peab Madis siin H&M silmas), võis asuda muu kultuuri ja elamuste rajale. Kuigi kraadi poolest oli õues natuke alla 10, siis suure kesklinna pargi südames töötas täie hooga uisuväli. Ilmselt külmutavad nad jääd alt poolt.

Pargis olid kõige paksemad ja sõbralikumad oravad, keda meie oma silmadega näinud oleme. Sõid näpu vahelt ja olid ümarad.Või noh sõid Madise näpu vahelt. Annu suhe oravaga oli segu hirmust ja hirmus suurest uudisimust (nagu videos mõmmi ja kiisu). Ei või ju kunagi teada, mida üks ülekaaluline orav mõtleb.

Sealt samast pargist algas ka umbes 2,5 miili (tõlge eurooplastele umbes 4 km) pikkune freedom trail ehk maha märgitud punane rada, mida mööda käies näeb ära enamus tähtsamaid vaatamisväärsusi. Maast leitud turistikaardiga oli rada hea lihtne järgida ka. Nägime ära nii vanad surnuaiad (nt kuhu on maetud bostoni veresauna ohvrid), itaalia-pärase north endi linnaosa, vanima sõjalaeva, kui ka kõrge bunker hill monumendi ja nii mõndagi veel. Kes kunagi sinna satub, sellel soovitame ka alustuseks sama rada läbi käia. Hiljem õhtupimedas läksime ka hiinalinna, aga kuna hetkel ei tundunud ükski sealne söögikoht atraktiivne, siis seal pikemalt ei peatunud. Seal oli Andra juba varem süümas käinud ka ja Vietnami restoranis märja-koera-maitselist suppi saanud, niiet mälestused ei olnud head.

Peale kerget einet mingis kõrvalises kohas ei osanudki midagi tarka peale hakata ja otsustasime kodu poole sammuda ehk siis raudteejaama. Kuigi üldiselt oli tegu transpordis ülipopi päevaga, siis meie trajektooril mingit hullumist ei olnud ning vabu kohti ja ruumi oli lõdvalt. Providencis siis jällegi jalutus kodupoole ja kohal olimegi.

Järgmine hommik oli meil väike külaline. Selle jalapadinat kuuldes oli Andra unedemaailmast kiiremini püsti ja riides, kui on võimalik öelda tšakamakatakapakahapukurk. Tegu koeraga nimega Iki. Vähemalt nii teda kutsutakse. Meie korterikaaslasele oli ta jäetud tänupühade ajaks valvata ühe koolikaaslase poolt ja nüüd on ta juba kolm ööd veetnud meie elutoas. Ta on segu bostoni bokserist ja mopsist. Ei ole kõige targem koer ja Madise arvates ka mitte kõige ilusam, aga tüdrukutele meeldib ikkagi. Loom muidugi norskab tohutult kogaeg kui magab (nagu Madis) ja haiseb natuke mõlmast otsast koguaeg. Oleme siis Ikiga jalutamas käinud ja Madis on ta’ga hoolega mänginud. Enamasti on mängu nimi kas tagaajamine (Madis ajab koera taga ümber laua joostes) või ära toomine (Madis istub ja viskab mänguasja ja koer toob ära). Lõbusa vahemärkusena olgu mainitud, et meie saime siia oma ajutise kutsukese samal päeval kui lennukiga jõudis Moskvast Eestisse üks hetkel veel nimetu kutsu beebi.

Neljapäval kutsuti meid tänupühalõunasöögile, kuhu olin kogunenud mitmeid noori välismaalasi, kes mõistagi ei olnud koju sõitnud tänupühadeks. Niisis oli seal kaks inimest Eestist, üks Hong Kongist, kaks Indiast, üks ameeriklane ja siis veel üks, kelle päritolumaad ei mäleta aga üldiselt Aasia. Seal söödi siis pastat, karrit, muud kraami ja ka Madise tehtud banaanikooki jäätisega. Õhtul tegi veel Madis lasanjet Andrale ja eks ise sõi ka. Tänupüha päev oli üle 15 kraadi sooja varjus ja päikse käes oli väga soe olla ja linn oli tõesti väga tühi ja rahulik. Kõik ärid peale bensujaama olid kinni ja liiklejaid oli ka tõesti vähe. Need vähesed kes liikusid olid ka sõbralikud, teretasid ja soovisid häid tänupühi kõigile. Kalkunit me ei teinud.