Vargad ja õgardid

Ülejärgmine päev peale seda, kui Madis oli omale  ratta saanud rääkis meie korterikaaslane huvitava loo. Tegu oli pühapäeva (või laupäeva) hommikuga ja istub tema köögis, laua taga, sööb  ning samal ajal vaatab arvutist komöödiasaadet. Ükshetk vaatab õue ja näeb, et mingi tüüp on tangidega tema ratta juures ja näeb välja väga pikkade näppudega. Nagu hämmingus naine ikka, hüüab ta (teise korruse aknast alla) : " Mis sa teed? Kas sa lõikad mu ratta lukku katki?" Selle peale kaabak ehmus ja üritas tange ära  peita  ning hüüdis vastu: "Ei-ei, muidugi mitte" ja kadus kiirelt. Kell oli u 10 hommikul. Ühesõnaga varguseplaan keset suurt hommikut.
Sellest ajast saati on kõik oma rattaid hoidnud keldris, kinnise ukse taga ja lukus, nagu ka algselt oli plaanitud. Huvitaval kombel suutis rattavaras (potentsiaalne) leida viie ratta seast just selle, mille omanik vaatas aknast välja.  Ilmselgelt ei olnud tegu kõige targema pätiga, kuid ratta luku peal on näha lõikamisjälgi ja ilmselt pool minutit hiljem seda ratast seal ei oleks olnud.

Varas

Laupäeval nagu plaanitud sai külastatud jälle üht kiirtoidu ketti- see on meil nüüd nagu väike traditsioon, peab ju kohalikud kombed üle vaatama. Nimeks tal seekord Burger King. Päris linna keskuses seda ei olnud nii et väikese jalutuskäiguga saime kohale. Enne sinna minekut käis Andra raamatukogus ja printis välja ka kuponge ning seemoodi saimegi $7,99 (+ maks) eest kaks Whopperi einet. Suur burger, väikesed friikartulid ja väike jook (mida võis ise täitmas käia). Kui jooki mitte arvestada siis näiteks oli seal kokku üle 1000 kcal, millele joogi lisades saab kokku umbes Andra päevase baaskaloraaži. Võrdluseks saaks sama palju energiat ka kahest kilost õuntest. Menüüs oli neil ka kolmekordne whopper burger, mis on kolm korda suurem kui meie oma. Matemaatika kõrvale jättes oli tegu siiski üsna hea burgeriga, kus vahel olev malts oli maitsev ja krõmps ja tundus värskem, kui eelnevalt elus söödud burgerite  vahel. Kui sama suure eine sees olevat kolmandiku võrra suuremat kaloraaži (võrreldes teiste kiirtoidu kettidega) mitte arvestada oli üsnagi  toreda kohaga tegu.

Erinevus Eestist on siin kandis ka see, et siin on pidevalt mingeid üritusi. Mitte suuri, vaid just väikeseid. Selliseid kogukondlikke, kus tuleb tänav kokku ja korraldab midagi väikest ning inimesed käivad uudistamas. A'la laupäeva hommikune farmers market või block party või mingi natuke suurem festival, kus on näiteks lava bändiga või siis juba varemalt räägitud waterfire (kus ka  eile käisime teist korda), joonistatakse-asfaltile-ilusaid-pilte festival või kohaliku linna keskel asuva pargi festival vms.

joonistajad

Veel joonistajaid

Providence waterfire

Muidugi põhitegevus ja huvi inimestel seal käia on kulinaarne. Nimelt igal üritusel pakutakse süüa-juua (mõistagi raha eest), aga ka väiksematele olengutele veavad müüjad ennast kohale ja alati on toidu juures järjekorrad. Järjekorrad nagu jagataks taevamannat. Järjekorrad et viimane jõuab ennem nälga surra kui tema kord kätte jõuab. Järjekorrad saate aru.
Neile meeldib siin väga väljas süüa. Pole midagi ebatavalist, et teisipäeva õhtul on kesklinna baarid, kohvikud rahvast täis. Või neljapäeva pärastlõunal. Või esmaspäeva hommikul. Või ükskõik mis ajal, kui nüüd mõtlema hakata. Meie oma kodutänaval on kohvik mis pakub ainult hommiku- ja lõunasööki. Meie korterikaaslased tihti kaovad hommikul lühidalt välja ja tagasi tulevad söögi ja joogiga, kas kões või kõhus. Uusi inimesi kohates ja nendega suheldes kõlab keskmiselt kolmandal minutil küsimus: " Kas te kuskil väljas olete ka söömas käinud?" Ja vastust kuuldes järgneb tavaliselt vähemalt kolme eri koha soovitus, mis on siin linnas head. Väljassöömis himu näeb ka siin kodus. Madis teeb tavaliselt päevas rohkem süüa üksinda, kui ülejäänud  neli köögijagajat.
Samuti meeldib kohalikele vägagi juua. Patused lugejad juba kergitavad kulmu, et mis, nad on seal viinaninad? Ei. Nad joovad karastusjooke ja kohvi ja smuutisi ja kurat teab mida veel. Linna peal on igal neljandal mõne kohviku, toiduketi, söögiketi vms tops käes. Üritustel veel tihedamini. Politseide seas on eriti populaarsed suured topsid (umbes 1 liiter) ja enamasti on tegu vist kohviga kõigil inimestel.


Seda kõike kuuldes võib arvata, et selge siis, miks nad kõik paksud on. Jällegi võiks anda ninanipsu meediale ja muule sellisele. Näiteks siin linnas üldine pilt inimestest ei ole midagi hullu. Üsnagi nagu Eesti aint et natukene paksem. Ok see tasakaalsutab, et siin on tohutult üliõpilasi ja muidu noori, aga ka vanemate seas ei ole tohutult pakse. Muidugi osad paksud on ikka tohutult paksud ja nii pakse nagu need tohutult paksud on, Eestis naljalt ei kohta. Madisel ja Andral on pigem keeruline mõista, kuidas üldse siinsed inimesed nii kõhnad on vaadates nende toitumist ja joomisharjumusi. Samuti nad keegi ei liigu siin eriti kondimootori jõul. 2 km jalgsi on juba tappev kaugus enamuse jaoks ja otsitakse bussi, autot või halvemal juhul jalgratast.
Kindlasti on siin ka palju taimetoitlasi. Elamiskoha otsingutel nägime palju kuulutusi, et tegu on taimetoitlastega ja meil omalgi ju 6-st inimesest 2 täiesti  taimetoitlased (ei  piima, muna, liha jms) ja üks proovib kalduda taimetoitlase poole (kuid aegajalt  ikka sööb liha).

Madis käis ka üks päev trennis. Nimelt võitluskunsti trennide valik on siin linnas kergelt öeldes masendav (olukord on teine kui meeldib karate). Madis leidis koha, mis ei olnud karate ja ei olnud ka tohutult kaugel elamisest. Tegu oli Tae Kwon Do-ga. Kes ei tea, mis see on, otsige kui pakub huvi, kui siis ärge otsiga. Vihjeks anname veel, et näiteks on tegu olümpia alaga. Trenn kestis tund aega ja osavõtjad olid enamasti alla 12 aastased. Paar täisealist noort neiut ja üks üle 40 naine. Umbes pooled olid tumeda nahavärviga ja treener oli hoopistükkis Iraanist vms. Igatahes trenn koosnes umbes 30 minutit soojendusest, u 10 min venitustest, siis veel soojendust ja kuskil 8 minutit harjutati tehnikat ja selle lõpuks ka kerget üldfüüsilist.  Muidugi oli  vahva Madisel üle pika aja lõbus liigutada ennast aga, olles käinud ise võitluskunsti trennis ja ka ise võitlsukunsti trenne läbiviinuna arvas ta, et see ei ole kõige parem trenni ülesehitus.
Tehnikaid sai Madis koos harjutada ühe noore tumeda neiuga. Täiesti liialdamata oli ta ümbermõõt väga lähedane ta pikkusele. Madis ei ole vist kunagi varem ühtegi nii paksu last näinud. Vahva kogemus veel selle poolest, et Madise varasem suhtlemiskogemus mustadega pärines Londonist ja Madise esimene suhtlus musta inimesega kõlas nii:
M=Madis N=must mees

N: Is there hot water in there?  (Kas seal on sooja vett?)
M: Yeah.  (jah.)
N: Yeah? (jah?)
M: Yeah. (jah.)

Madise ajutine treeningpartner (pildiga ei ole soovitud, kedagi solvata ega diskrimineerida ning on siin ainult illustreeriv materjal)

Nüüdseks on muidugi mustadega nii palju suheldud, et ega ei mäletagi, kas poe müüja täna oli must või valge ja ega väga ei hooli ka.

Madisele ja Andrale tekki ostes sai Madis veel väikese šoki osaliseks, kui üks päev täiesti suvaliselt keeldusid mõlemad pangakaardid töötamast poes. Peale umbes 8 erinevat katset tuli õnneks meelde, et tal on ka sularaha. Järgmine päev töötas jälle kõik korralikult. Panustame, et SEB või mõne kohaliku panga viga.

Et kõiki stereotüüpe mitte ümber lükata, siis uudistes jookseb keskmiselt iga kuu kohta (Rhode Islandil) kuskil kümme  uudist läbi, mis on seotud tulistamisega. Eelmine reede  õhtul tulistati kahte meest jalga tundmatu isiku poolt ja teadmata põhjustel. See laupäev tulistati õhtul nelja inimest (kolm meest ja üks laps) tundmatu isiku poolt ja teadmata põhjustel.  Need kõik jäid ellu, aga kaardilt vaadates on Madis rattaga sealt mõlema tulistamise kandi juurest läbi liikunud.  Aga turvalisuse kaalutlustel pimedal ajal ja eriti nädalavahetusel koledamatesse rajoonidesse meie oma jalga ei tõsta (kesklinna ja meie kodu lähedustes ei ole veel tulistamise juhtumeid kuulnud).

Eile õhtul läksid kolm meie korterikaaslast välja nii, et igaühel oli käes klaaspurk. Umbes sama kõrge, kui eestis tavaline hoidise purk aga poole väiksema ümbermõõduga. Kõigil mingi kollakas vedelik sees. Tegu oli gin-i ja toonikuga (meie poolt läbi viidud nuuskimisjuurdlus tuvastas). Meid see aga väga ei üllatanud, sest meie maja kohalikud kasutavadki purke nii. Nad panevad sinna, smuutisi, vett, päris toitu ja kõike muud. Iseeneset mugav aga esimene kord oli naljakas vaadata, kuidas kitsast klaaspurgist söödakse maisi. Klaaspurgid asendavad siin edukalt eestis kasutusel olevaid termostasse, sooja küll ei hoia aga kaas on mõnusasti peal ja trantsport seega hea. Ning kui purk kuhugi maha ununeb, pole ka majanduslikult kahjumit, nagu uhkete kallite termostopside puhul. Lihtne.

maa ja taeva vahel tantsijad

White house

Bundestag

Walmart, juhuks kui tahta midagi mittesöödavat ja odavat (päriselt, söögi valikut seal ei ole)

Ahjutibu

Üleval: kaubamaja; Keskel: raudtee; All: kanal

Limusk limusk limusk limusk

Sedasi käib siin taaskasutus: rohelistes vanapaber, sinistes taara, suurtes mustades prügi. See kõik tõstetakse pühapäeviti tänava äärde ja öösel/hommikul vastu esmaspäeva viiakse minema. Tühjad karbid on mõnes kohas ka kolmapäevani seismas.

Pesupäev

Pesumasinad ja kuivati

Risd-piste ja lintlihvija

Lõpuks, tänu härjapõlvlastele, on Andra saanud oma tunniplaani paika. Algab see siis Esmaspäevaga (keeldun uskumast, et nädal algab Pühapäevast) ja 1-6 on külmtöötlus. Tegu on esimese kursuse tunniga. Või tegelikult on siin siuke süsteem, et kõigepealt õpivad kõik põhiaineid ja tutvuvad erialadega ja seejärel on kolm aastat valitud eriala, külmtöötlus on neile esimestele, kes on juba valiku teinud.

Andrat taheti küll paigutada samal ajal toimuvasse kaasaegse kunstikriitika tundi aga Andra ajas sõrad vastu. Kriitika on ju tore küll aga külmtöötluses on nii palju toredaid masinaid, mis lausa kutsuvad ennast näppima.

Esimene külmtöötluse ruum.

Aknapilust saab vaadet imetleda

Põhiline lihvur.

Esimene tund külmtöötlust on juba toimunud ja tunni ülesehitus on selline, et esmaspäeval  1-6 valmistab selle eseme, mis järgmiseks tunniks vaja valmistada, õppejõud. Agarad õpilased seisavad rivis ja kriblavad ülesse vihikusse tähtsaid märkusi ja vaatavad silmad punnis. Õpetaja muuseas teeb marta-stuartit ka st et võtab vahepeal laua alt teise töö mis on kaugemasse etappi viidud. Ehk siis kodutöö ei saa tegelikult 5 tunniga kohe mitte valmis.

Esimene ülesanne on muidu teha kaks täpselt ühesugust klaasist ruutu. Klaastahvel 6mm paksusega peab olema täpselt 90 kraadi, nii kõik küljed kui ääred. Seda kontrollitakse nurklauaga vastu valgust, kui kuskilt äärest valguse kiireke piilub siis hakka aga uuesti lihvima. Kahe klaastükki omavahelist suurust kontrollitakse veel sõrmega, katsudes ei tohi äärt tunda olla.

Andra lihvis külmakõhuga nii nagu ei tohtinud, st ilma tolle mõõtmata. Miks põrgu päralt need inimsed lõbustavad siin ennast mõõtühikutega nagu 7/18 tolli jms, see kraam on Andrale kaugelt üle hoomavuse piiri. Ülimat euroopa leiutist nagu cm joonlaud ta ka kaasa ei pakkinud niiet silmajärgi ja paberitükiga sai ka mõõdetud. Ega see ei olnud ülesande sügavam sisu ka kui suur see antud ruudukene just on, tähtis oli nurklaua hingeelu.

Klassiruum, kus tunde ei toimu aga oma vara saab lukus ukse taga hoida

Need on ainsad töövahendid, mida kool pakub. Kõik muu peab olema isiklik.

Andra on varem oma elus natukene ikka lihvinud aga ega see ülessanne tallegi just lumme kusta ei ole, aga mõeldud on see esimese ülesandena nubludele ja nädalase tähtajaga. Vaesed nublud. Andra takistas täna (Laupäeval) koolis mõnda nublu ilma veeta klaasi saagimast ja sulges pidevalt lahtiseid veekraane, seisvatel masinatel.

Eks need nublud seal natuke liiga ula peale on jäetud. Õppejõudu ju rohkem koolis ei ole kui ainult esmaspäeval 1-6 pluss siis vajadusel kokkulepitud mul-on-miljon-kysimust kohtumised esmaspäeval enne või peale tundi.. Muidu on igapäev umbes neli tundi kohal mõni vanem õpilane, seda work-study raames st et ei ole tasuta tööjõud. Laupäeval on need järelvajad kella 8st hommikul kuni 1ni päeval. Kesse ikka kell 8 seal lihvida kavatseb?!  Kell 6 õhtul oli aga tuba rahvast täis. Nublud võivad ka ilma järelvalveta töötada kui on mitmekesi.

Pühapäev on parem, siis on 8 tundi järelvalvet, niiet saan homme inimlikul ajal ka uurida kus nad oma pimpsi peidavad.

Risd´i poes müüakse sümboolikaga kaupa. Selline vihik maksab kuskil 20 dollarit. Linn on täis Risdi pusa,särkide ja veepudelitega inimesi. Browni ülikooli sümboolikaga muidugi ka.

Kooli uksest väljudes vaatab siuke sein vastu

Selles majas asub nii minu postkast kui ka Risdi pood. Klassiruume on ka muidugi.

Teisipäev on Andra klaasipuhumise päev. 16-19 ja siis 22-1. Puhumisest kirjutasime ka. Olgu mainitud, et ämbri täis mullikesi on täitsa olemas. Ei-ei ole ükski neist õige tasakaaluga ning 50st on ta ka kaugel, aga täitsa uhke on ta sellegi poolest oma mullikeste üle.

Teisipäeval kell 19:30 jõudis koju muidugi selle vapra jänese asemel, kes arvas, et kaks puhumiseaega ühel päeval on just paras porgant; jänes, kel oli pool kasukat kärssand ja hüppest saanud armetu longe. Pärast väikest pesu ja kahte sloppy joed (burger) kõhus, oli 10neks jänesel kõrvad püsti peas ja sabatutt kohev. Kell 1:15 öösel sai kooli päev teisipäevaks valmis.

Järgmise nädala ülesanne puhumises on ka juba olemas. Joogiklaasike, mille kõige laiem koht on ülemine äär. Õppejõud tahab näha ühte ideaalset, ta arvas et, selle saavutamiseks on vaja teha eelnevalt umbes 35 tükki. Jänesejahi hooaeg ma ütlen.

Stuudio ruum, mida jagavad nii klaasi kui skulptuuri teine kursus

Igal õpilasel on oma nelja riiuliga kapp, kus oma vara luku taga hoida.

Stuudio ruumi miinus on, et ta täidab ka läbikäidava koridori ülesannet.

Kolmapäev on eriala tund, kus käivad erinevad kunstnikud loenguid pidamas, ja pärast on ka  vestlused-arutelud etteantud teemadel, mida on õpilased pidanud eelnevalt uurima ja analüüsima. Esimesel tunnil tegid ettekandeid magistrandid, kes tutvustasid, kes nad on ja mida nad teevad ja teinud on. Jumal teab, mis veel ees ootamas on.

Kolmapäev on ka koristuspäev. Koristuspäeval tuleb kõik osakonna ruumid ära koristada- alates tolmust riiulitel, kuni mopiga põranda pesuni. Andra on töörühmas klassruum 1 - klassiruum 2- vormiruum. Kolmapäevane koolipäev kestab siis kuskil kella 1-7.

Neljapäev on  9-12 Luule meistriklass, siukse huvitava vabaaine võttis Andra endale. Päris palju kodutööd läheb sinna tundigi iga päev 20 minti kirjutamist, pluss siis iganädal muutuv ülesanne, see nädal näiteks loed raamatu läbi ja kirjutad arvustuse. Sellega seoses pagan küll, tal ei ole seda raamatut ju veel. Ai-ai.

1-6 on eriala II. Mis seal tehakse veel täpselt selgunud ei ole. Aga igastahes see nädal esitas igaüks seal 20 minutilise ettekande ja järgmiseks nädalaks on parem lugu, piisab 15 minutilisest ettekandest. Iga päev tuleb ka minimaalselt pool tundi tegeleda oma visandiraamatusse ideede genereerimisga.

Neljapäeva õhtul on Andra veel ka puhimiseassistent 3 tundi, 10-1 jälle.

Neljapäevad on täitsa kalapäevad.

Reede ongi puhumine-jänesejaht. Viis tundi jänesejahti jälle. Ülesehituselt meenutab külmtöötlust, enamasti teeb õppejõud demo ja punnnsimad vaatavad. Popeye. Aga selle tunni raames on aega ka ise proovida ja ebaõnnestuda. Õhtul on veel kolm tundi, kus mitmekesi ollakse ühe õppejõu assistendid.

Laupäev on kella 7-10 klaasivalu, mis on vabatahtlik ja igaüks võib proovida see aeg mõnda projekti valutehnikas. Kuna Andra see nädal 7-7:15 päästis külmtöötluse ruume kell 7 lihtsalt ära jooksnd nublude kaosest, teeb ta tutvust klaasivaluga järgmine nädal.

Selles hoones asub klaasi osakond.

Selle ukse ette toob Madis Andrale lõuna sööki.

Tüüpiline päev Andral ja Madisel näeb välja järgmine: Äratuskell või selle puudumisel vabatahtlik äratus Madise poolt. Sellele järgneb uudiste jms lugemine ning peale seda algab võimatu missioon ehk Andra äratamine. Peale seda peesitab tavaliselt veel Andra natuke aega voodis, kui Madis süüa tegema läheb. Olgu söögiks siis taevalik peekon  ja muna või midagi muud näiteks eelmise päeva ülejäägid mõnede lisadega. (Pühapäeviti on siiani olnud komme, et Madis käib  rattaga poes veel hommikul piima järgi, et teha pannkooke)
Kui Andral on aga vara kooli või raamatukokku või jumal teab kuhu vaja minna. Siis on kuri äratuskell ja Andra müdistab mööda meie toakest ringi, mille peale varsti Madis ärkab, teeb jälle söögi kööki valmis ja läheb ise tagasi vaikusesse magama.

USA sügavkülm

Meie riiul on kõige ülemine, nagu näha pole Madis tükk aega poes käinud.

Kõige alumise riiuli parem pool on Madise jahimaa.

Mõni siin ju tavalise õliga keeldub praadimast. Aga Andra sööb ikka.

Tihti juhtub, et siis, kui on  Andral lõunapaus väntab ennast ka Madis kooli juurde koos salati ja sooja toiduga. Teine kord kui pausi ei ole  käib Madis poes ja ostab vajaliku kraami, olgu selleks kas söök, jook,  nurklaud, paber, pastakad, poroloon vms, mis Andra on ilusti paberile nimekirja seadnud. Ning õhtul kui väsinud õpilane jõuab kasarmusse tagasi, tehakse talle soe söök valmis taaskord. Andra kooli ajal jõuab Madis veel linna avastada, tube koristada, internetist vajalikku infot otsida jne. Majakaaslastel on küll komme, et mis kukub, see jääb ja enam seda muuta ka ei saa, niiet koristamist tuleb ikka üksjagu ette. Pühapäeval sõi Andra näiteks pannkooke ja kõlgutas köögis istudes jalgu saabastes- põrand ei olnud lihtsalt soki kõlbulik.

Naabermaja.

Teine naaber ka.

Selg on fotograafil vastu seina.

Nüüd selg vastu teist seina

Kodu on meil tilluke

Tibukesed ja raudtagumik

Täna käisime farmers marketil. Eesti mõistes jälle niuke tavaline laat või turg.  Kohalikud maltsakasvatajad ronivad varahommikul kokku, panevad telgid üles ja teevad näo, et nende toitu ostes on kõik terved, tugevad ja head. Selle eest on muidugi poega võrreldes topelt tasu (munade eest näiteks 3-4X hind). Tegu ka üsnagi kogukondliku üritusega, kuhu  veavad ennast kohale paljud nii kaugelt kui lähedalt ja inimesed jalutavad oma koertega, muljetavad niisama, lasevad lastel mängida ja ostavad paar kapsast ja õuna ka veel tagatipuks. Idaeurooplased mõistagi sealt ostma ei hakanud. Meile kõlbab  ka steroidiga toidetud sibul ja kurk. Aga üritus oli sellegipoolest armas, inimesed oskavad siin oma laupäevahommikud veeta, enamasti olid inimesed perekondadega kohal ja veetsid mõnusasti aega.

Kohalik rattapood oma parklaga, jagati tasuta õhku pumbast.

isegi bänd oli kohale aetud

Mõista mõista mis tõugu koerte tagumendid.

Peale  seda käisime esimest korda söömas kiirtoidu kohas. Nimelt jäi tee peale  KFC (kentucky fried chicken) ehk kanakoht. Kokku oli juba varemalt lepitud, et nädalavahetusel proovime  ära ka ühe kiirtoidu koha.  Tellitud sai kõige väiksem pereeine mis koosnes 6-st kanatükist, 4 st saiakesest ja  topsist kartulipudrust/püreest ning kastmest. Joogi võtsime veel lisaks. Mõistagi me alahindasime suure maa suurte toitude suurust  ja sellest jagub meil vähemalt kaheks söögikorraks.  Tagasiteel koju tegime veel peatuse mäkis, et võtta 1$ maksvat jäätist ja Andrale ka kohvi. Muidugi hankis ta kõige suurema ja uhkema ämbri täie kohvi ning ka sellest jagub järgmiseks hommikuks. (Ei jätkunud ikka küll, aga see on kyll õige, et tol päeval me rohkem mitte midagi ei süündki kui see üks "pisike pereeine") Nii palju siis gurmaanlusest.
Või noh seda mainiks, et toit on siin tegelt poes sama kallis kui Maarjamaalgi, kõik uurivad ja arvavad, et on odav aga meie praegune kogemus näitab, et on sama hind. Ainult enamasti on tegu valmistoodetega. Tooraineid on raske leida, näiteks lehttaignat meie tavalisest hiigelpoest ei saa. On ainult lademetes piruka põhju ja muud kraami, mis tuleb 5 mindiks ahju toppida ja valmis.

kana kana kana kana

erakordselt mõtetu saiake/kukkel/pirukas/ jahutoode
aga maitsev

Andra valmistumas oma lemmiktegevuseks

Hiigeljääkohv ( u 1L) ja kohalik ratas mille Madis putitas üles ja Andra sõitis

Madis  on vahepeal kõvasti rattaga ringi sõitnud ja uurind ja puurind ja avastanud.  Kui kesklinn on siin kandis üsna ilus, siis kaugemale minnes muutub olukord natuke nutusemaks ja kuigi majad võivad kenad olla, siis  ei saa ennast tunda mugavalt piirkonnas, kus alles umbes iga 30-s inimene on valge. Täpselt nagu Tallinnas.  Sellegipoolest sai ta omale terassadula alla natuke porolooni ja enam  ei  ole peale igat rattasõitu tagumik nii valus (kuid siiski on asi kaugel ideaalist).

Üks päev võttis Madis julguse kokku ja käis uurimas East Providenci, ehk linnaosa, mis asub üle jõe. Kuigi linnapeal oli kuuldud hirmulugusi, et see seal kole, vastik jne ala, siis peab tunnistama, et tegu linnaga nagu linn ikka. Samas sealt leidis Madis esimese looduskauni koha: u 14 miili pikk jalgratta tee, mis liigub mööda mere äärt ja vahepeal paksus  võsas. Ükspäev lähme sinna kahekesi tagasi. Jalgrattad kusjuures on siin erakordselt popid, mitte nagu maarjamaal, aga  huvitaval kombel rattaparkimisega  on veel hapum seis kui Tartus. Kohalikel on ka enamusel üsna kitsas kumm ja tihtilugu vana rotikas ratas: jällegi asi mida näeb pigem Hollandis kui Eestis.

Kohalik sadam jms

Tee nii pikk kui silmapiir

Sinine= kui palju Madis  sõitis ükspäev

Kui mitu päeva juba oli  käidud ühtede ja samade räpaste haisvate riietega, sai lõpuks otsustatud et ei, nüüd peab pesu pesema. Korteri koridoris allkorrusel on nii pesumasin ja kuivati ning seal saigi meie vägitükk teoks. Töötavad mõlemad quarteritega ehk veeranddollaristega. Pesumasin soovib neid 6 ja kuivati 5 ehk kokku 2,75$ maksab meil nii pesemine + kuivatamine. Mõistagi pesuvahend tuleb siia lisaks. Kuigi esimeseks pesuks sai münte laenatud kõrvaltoast, siis  sai Madis ka kohalikus pangas hiljem käia, et edaspidi pesu pesta saaks ja sealt sai ta $10 eest väikse rulli usa kopikaid. Puhtad riided seljas ja elu on jälle lill.
Pesumasin ja kuivati on muidugi hiiglaslikud ja kõik meie kaasavõetud riided mahtusid ilusti ühe korraga sisse. Me otsustasime panna nii mustad valged kui punased kõik korraga, et noh kui tuleb uus värv siis tuleb. Ega siin mail keegi välimusele nii hirmsasti rõhku ei pane. Kantakse üsna suhvkareid asju niiet meie omapäraselt värvunud riietega oleks ikka poodi lastud (mitte kodutu pähe välja visatud). Aga juhtus lops ja riided säilitasid kõik oma värvi.Kuigi Andra viskas veel kindlustuseks yhe üksiku punase soki ka sekka, võte millega tal mõni tuttav eestlane suudab alati roosa pesu saada aga ikka ei midagi. Proovime järgmine kord uuesti.
Huvitav on veel märkida, et see on riik, kus ei ole müntidel peal  numbreid, vaid väikselt kirjas: half dollar, quarter dollar,one dime, five cents (kutsutakse ka nickel) ja one cent (kutsutakse  penny). Seega välismaalastel ei ole üldse nii lihtne aru saada, kui palju mingi sent väärt  on. Meie arust lollaks süsteem. 

$10

Proffesionaalsest kretinismist ka mõned huvitavad väljavõtted kohalikust osariigi liiklusseadusest lihtkeelde tõlgituna:

• ·         Parem pööre on lubatud punase tulega, siis kui kogu liiklus on peatunud.
  Jalakäia võib ületada ristmiku punase tulega, kui ta ei sega liiklust
• ·         Seaduses on kirjas, et osa mis kirjeldab jalgratturist möödumist võib nimetada „Frank-i seaduseks”
• ·         Üle viie minuti ei tohi 60 minuti  jooksul diisel mootor seistes töötada, see on lubatud ainult eriloaga
• ·         Alla 15 aastased, ratturid, rulatajad, uisutajad peavad kandma kinnirihmatud kiivrit.
• ·         Jalgratturid võivad sõita ka kõnniteel, kui ei ole  keelavat märki
• ·         Joobes juhtimisega vahelejäänu saab trahvi 100-300 dollarit JA 10-60 tundi üldkasuliku tööd ja/või vanglakaristus kui joove on  0,08 % kuni 0,1 %.  Üle 0,15 on trahv 500 dollarit JA 20-60 tundi tööd ja/või kuni aasta vangistust.
• ·         Kes viimasega jääb viie aasta jooksul  teist  korda vahele on karistus 6-12 kuud vangi JA trahv vähemalt 1000$ ja kahe aastane lubade ära võtmine peale vanglakaristuse kandmist.
• ·         Kusjuures kui autos on  alla 13 aastanelaps, siis on karistused karmimad.
• ·         Joobes sõites surma põhjustanut ootab ees 5-10 aastat vangi JA 5-10K$ trahv + 5 aastat lubadeta.
• ·         Mootorratturid ja rollerijuhid peavad kandma silmi kaitsvat vahendit (inimkeeli prille või visiiriga kiivrit) ja ainult alla 21 aastased peavad kandma kiivrit.  Kuni üheaastase sõiduštaasiga juht peab ka kiivrit kandma olenemata vanusest. Selle seaduse järgi võiks Madis näiteks juba teist aastat sõita ilma kiivrita ja ainult (päikese)prillidega.
• ·         Mootorratta tagaistujal peab olema kiiver peas igaljuhul.
• ·         Kiirteel ega suures parkimisplatsis ei tohi sõita mootorrattaga, mille lenks on kõrgemal kui 38,1 cm istme kõige kõrgemast osast.

Liikluses (ja ka mujal) meeldib neil väga palju kirjutada ja lugeda, sest pea igal märgil on tekst, mitte ainult märk (idiootsus?, lisaettevaatus?, mõistetavus?, lihtsam tõlgendus ?või olgu selle põhjus ükskõik mis). Andra hakkab neid nähes alati mõtlema, et huvitav, kas 100 protsenti rahvastikust oskab siin lugeda? Mõned näited:

Ja lõpetuseks  ka igatsugu muid pilte:

Asja nimi Sloppy Joe

Kui ähvardab kõrge vesi linna tungida, pannakse jõe väravad kinni aga jõe vett pumbatakse punpadega välja

Varem jutuks  olnud eastside marketplace

halloween on kohalikel vist rohkem hinges kui jõulud ning seega on mõistagi juba ammu igas mõõdus kõrvitsaid müügil

Vaade valeltpoolt jõge

II maailmasõja mälestusmärk

Luiged

Igapäevarutiinist ja Andra koolielust tuleb ka juttu üsna pea.