Monday, December 31, 2012

järg ja kord

NB! Loe eelmist postitust esimesena. Kirjutamis- ja lugemisvaeva lihtsustamiseks poolitasime pikema sissekande. Kui ei taha sellist järjekorda, siis loe kuidas tahad, ega meie ei saa keelata või käskida.

Käisime läbi ka MoMa-st ehk Museum of modern art. Kuna seekord teadsime, et reedel saab tasuta sisse ja rahvast on palju, olime tund aega varem platsis. Kui tasuta pileteid pidi saama alates kella neljast õhtul, siis reaalset hakkas see toimuma õnneks lausa kümme minutit varem. Tund aega varem kohale jõudes oli u 100 inimest ikkagi meist eespool, aga kui hakkas järjekord liikuma läks see kiiresti. Kunsti oli seal kõiksugust isegi autoritelt keda madis teadis. Kõige tuntumad olid vast Munch-i karje ja Monet Waterlilies ja van Gogh starry night (või nii madis arvab, sest Munch ja van Gogh olid ümberpiiratud masside poolt ja Moneti toas andra lalises).  Muud tuntut ja vähem tuntud kraami oli seal muidugi ka tohutult, nii paremat kraami kui ka kehvemat kraami. Mõistagi kuna tasuta sai sisse, siis oli seal ka palju rahvast ja sealhulgas ka palju tohme. Madis ja Andra nõustusid, et nende inimesete mass, kes kogunevad sajakesi Karje ette, et siis tumedas toas tehe sellest üle inimeste peade telefoniga/tahvelarvutiga pilti, on ületanud igasuguse kriitilise piiri ja selline tegevus tuleks ära keelata. Selle asemel, et ise asja vaadata ja lasta seda ka teistel teha, kogunetakse kokku, nii et ise ei nähta pilti, ja ainuke mälestus, mis jääb on viltune, kehvalt valgustatud fotika pilt  võõraste juustega, millest parema saaks kolme sõna google-sse sisse trükkides. Madis vihkab neid inimesi. Üsna kindlalt toimub seal sama jama ka nendel päevadel, kui tasuta sisse ei pääse. Kuigi ka ise tegime mõne pildi muuseumi sees, siis nõustusime, et selle peaks ära keelama, kuna enamasti ei saada hakkama selle keerulise tööga ilma, et teisi inimesi hakataks segama.  Samuti tihtilugu ollakse pildistamisega nii töös, et omal jääb kogemus saamata ning enamasti jäävad need pildid kõigil arvutisse ootama kõvaketta ülesütlemist. Ja isegi vahvasse blogisse need enamasti ei jõua (teistel).

Pilt on tehtud toa nurgast, ilma kellegile ette jäämata ja kedagi takistamata, eesmärgiga tabada olukorda, mitte pilti kuulsast maalist, mis antud kohal oleks võimatu ja mõtetu.



Mõusad väiksed merenärilised (keda me koju ei vedanud)

Mänguväljakul on täiskasvanutel viibimine keelatud, kui nad ei ole seal just koos lapse/lastega. Jobud, Madise sugustel kõik mängurõõmu ära võtnud.


Tegelikult on see suur ja roheline dinosaurus.Postamendi peal, mitte ees.

Lumememm liikus nii nagu Andra.


Rong see sõitis tsuhh tsuhh tsuhh


Ärge jätke mune kogemata kehvas külmkapis sügavkülma lähedale

Andra ja ta arvamus corn dog-ist. Madise arvamus ühildub sellega



Grand central

Rotid

Kui ei ole ühtegi suurt kaussi, kuhu popcorn panna









Järjekord tasuta uisuväljakule (uisulaenutus 14 taala)


Kui varasemalt on juttu olnud brooklyn-i sillast, siis sai ka külastatud selle sõsarsilda ehk Manhattan Bridge. Nagu ka netist lugedes sai selgeks, on see sild erinevalt brooklyni omast, kole ja lärmakas. Sellegipoolest läksime sinna, kuna lubadus, et vaated on head, pidas paika. Vaadates korraga üle brooklyni silla manhattanit ja vabadussammast, peaaegu ei märkagi.
Lärm oli aga siuke, et ei ole kuulda oma mõtteidki, kuna 5 meetri kauguselt sõidab mööda metroorong. Manhattani poole jõudes maabub see sild otsemaid hiinalinnas.










Lugege silti eelmisel pildil. Ai-ai.




Pühapäeval käisime järjekordses kunstimuuseumis, ehk MoMa PS1-es. Sinna sai tasuta sisse kui on olemas MoMa pilet. See muuseum asus Queensis, seega nüüd oleme kõigis linnaosades käinud. Plaan oli tulla üle silla manhattanile, aga üle 15-20 m/s tuult tundes sai see mõtte maha maetud. Metrooga sõidus oleme ka juba osavamaks saanud, ehk oskame arvestada, kus vagunis on vähem rahvast, kus tasub hüpata ekspressi peale ja ka seda, kuidas saab ümber istuda nii, et jõuad peaaegu ükskõik kuhu välja (ühe maksmisega).
Metroo tegi muidugi Madisele külma ka natuke: Mõlema metroo kaardi peal oli sama palju raha ehk piisavalt ühe sõidu jaoks veel. Andra läks esimesena läbi värava ja peale u kolmandat katset jäi masin Andra kaardiga rahule. Madise kaardist ta esimese läbitõmbamisega otsustas, et on vaja uuest kaarti tõmmata. Teisel katsel aga otsustas ta, et ei ole piisavalt raha peal. Reaalselt on see võimatu, kuna mõlema kaardiga on ühepalju sõidetud ja algusest peale sama palju raha peal. Vahet pole, otse kõrval oli automaat ja seni kuni Andra võre taga ootas, laadis Madis raha juurde.

Käidud sai ka teist korda raamatupoes nimega strand. Seal müüakse mitte ainult uusi raamatuid vaid ka kasutatuid ja muud sorti soodsamaid raamatuid. Pood on suuruselt väikse raamatukogu mõõtudega ja üle kolme meetriste riiulitega ka sortimendi poolest võrdväärne. Mõistagi ostis Andra sealt soodsaid kunstiraamatuid kokku. Ainult kaks tükki, rohkem ei lubatud, sest yks raamat kaalus kuskil 3 kilo ja kilod on meil arvel. Ela nagu kaalujälgija.

Andra on siin linnas kahel korral arvanud, et kuule kolime ikka siia, pole siin nii ülerahvastatud midagi. Esimene kord kui ta astus hiinalinnas asuvasse kunsti tarvete poodi. 5 (pluss kelder) korruseline taevamanna, pungil täistopitud lusti ja lillepidu.
Ning teisel korral raamatupoes. Selles Strandis just.




Raamatupood. Korrus yks ja foto tehtud ruumi keskelt. Korruseid kokku neli.
Kulinaaria huvilistele võib mainida, et uusaastaks suuremat sorti pidusööki planeeritud pole, aga kiiret soojendust ja kõhutäidet saamas käisime papaya dog-is, ehk läbijooksu hotdogi putkas, kust saime 2,75-e eest kaks pitsaviilu ja joogi ning lisaraja eest veel joogitopsitäie friikartuleid juustuga. See on kohalike seas popp, nii et sai ka seda proovitud.
(Tegelikult oli selle koha nimi küll Grey´s Papaya aga poteito-tomato. Papaya Doge on siin linnas kah, aga neis me käinud pole. Umbes viieka eest saab sealt ka kaks maitsvat hot dogi sibula ja hapukapsaga ja papaya joogi ka. Aga Madis on meil pizza-monster. Ennem Gray´s Papayasse minemist mõtlesime, et lähme ilusti laudlinaga ja küünlaga pizza-kohvikusse õhtustama. Aga nagu siin linnas ikka juhtub- oli detsembri kuus pühapäeva õhtul, pizza koha ees, tuule ja tormi käes- järjekord.)

Ps järjekorrad on siin igalpool, kaasaarvatud ka näiteks riietepoodide kassades ja proovikabiinides, popimate kohvipoodide ees väljas ning ka popimate toitlustusasutuste või pagarikodade ees väljas. Kordades hullem, kui suvel Steffanis.








Palju ja rohkem

Alustuseks mainiks ära, et loomadega on siin linnas küll müstiline lugu. Vähemalt tundub meile, et enamus koeri, kes saavad u aastaseks trantsporditakse taaskasutuseks kolmanda maailma riikidesse, kuna ainsad koerad, keda me siin näinud oleme on kutsikad või noored päntajalad.(Me oleme siin isegi igapäevaselt lugenud kokku koeri, seis on miljon:seitse:kaks. Miljon kutsikat, seitse keskealist koera ja kaks kelle vanusest me ei saanud aru.)

Alkoholipoed, mis ei asu täiesti kesklinnas, on sellised, kus müüja on ilusti kuulikindla klaasi taga ja kliendil on üsna vähe ruumi liikumiseks ja ühtegi pudelit ise näppida ei saa. Midagi muud nad siin riigis küll nii hirmsasti ei kaitse. Koolilapsed veedavad küll ka vahetunde 25x40 meetrisel kunstmuru lapil, mida ümbritseb 4 meetrine aed. Aga aed ei ole kuulikindel. Üks:null alkohooli kasuks.

Inimesi on siin naturaalselt liiga palju. Lihtsalt liiga palju. Kusjuures kui kõik elaksid nii tihedalt nagu New York´is, mahuks kogu maailma rahvastik ära Texase osariiki (Andra seda ei usu, aga Madis nii väidab.). Tänu sellele on igal pool tohutud järjekorrad (Seda Andra usub ja kogeb). Eestlased peaksid õnnelikud olema, kuna neil on iga päev mitu tundi rohkem vaba aega kui new yorklastel, kuna ei pea nii palju kuskil järjekorras seisma. Järgmine kord kui näeme hulle inimesi Stefi ukse taga järjekorras seismas, oleme mõistvamad. Vist. Pagan ei ole.  Ei taha midagi, mis on nii halb, et peab järjekorras seisma.
Olgu selleks et MoMa` sse (kunstimuuseum) sisse saada seisime 45 minti järjekorras aga nooooooo Stefis ikka ei seisa.

Viimasel ajal oleme muuseume külastanud ja shoppamas käinud(käisime kahes poes, madis kujutab ette, et see on shoppamine. naiivitar). Eile (laupäeval) plaanisime minna metropolitan museum of arti, aga isegi seal oli järjekord, seega otsustasime selle edasi lükata, kuna  varasemalt oleme näinud, et üldiselt seal inimesi ootamas pole. Järjekorra kannataks veel kuidagi ära, aga kui inimesi on nii palju, et ei mahu ilusti sisse, siis on ka üsna keeruline sees midagi vaadata. No ja kui päris aus olla siis 45 minti vihmas seismist ei ole ilus algus päevale ikka kohe kuidagi.

The met
Kesklinna oleme risti põiki läbi käinud. Vaadanud nii ainukest tasuta uisuvälja, empire state building-ut ja ka mitu korda hiinalinna. Üks päev sattusime brooklynisse. Eesmärk oli vaadata, ehk saab soodsalt mõnele broadway etendusele. Nimelt ühel asutusel, mis pakub soodukaga pileteid, on müügikoht times square-l, brooklynis ja kuskil veel. Iseenesest mõistetavalt on times squarei putka ees tund enne avamist järjekord olemas juba. Brooklynis aga järjekord puudub. Meil aga õnneks ei läinud ja ei leidnud midagi meeldivat (loe: midagi mille pilet oleks alla 70 dollari siis polnud), seega uuel aastal lähme jahile taas ja seekord ka natuke teistele jahimaadele, kuid sama saaklooma järgi.

Times square-ist rääkides juba, võiks mainida, et tegime ka sealse kohustusliku pikema tiiru ära. Ei oskagi väga midagi kirjutada sellest.Vaadake pilte parem
Üldiselt soovitaks inimestel Times Squarele mitte rohkem kui korra minna, kui ny olete. Minge parem  Chelseasse, Sohosse, Greenwichi, Little Italysse ja hiinalinna. Queens oli ka okidoki.








Leia pildilt eestlased





Taaskülastasime ka üht mõnusat kohta: Chelsea market. Seekord eesmärgiga minna sööma punast mereelukat. Muidu ei olekski võibolla huvi pakkunud, aga eelmisel külastusel oli selle õgijaid tõesti palju. Seega peale järjekorras seismist  ja umbes 10 minutit istekoha otsimist õnnestus meil ka tagumik maha potsatada ja lasta sõralisel hea maitsta. Selliseid elukaid on alati lõbus süüa, kuna pool söömist on reaalselt toiduga mängimine. Vahepeal sai lausa kõrvallaua pilusilmsetest õppust võtta, kuidas paremini elajat rookida, et saada lihalist kätte.



Isegi Andra sõi ja ei vihanud ära.

Teine päev saime jalutada mööda 5-dat avenüüd, mida me nüüdseks tugevalt väldime. Nimelt see vist üks kõige rahvarohkemaid kohti kogu linnas. Seal sai siis läbitud vahepeal umbes 30 meetrit kuskil 15 minutiga. Asi oli selles, et eks rahvast oli tohutult palju, aga ka idioote oli palju. Kohati oli kül mulje, et kaks idiooti sattusid vastamisi, üks tahtis ühte suunda minna, teine teise ja siis jäid nad sinna seisma, kuna üksteisest mööda ei oska minna. Kohutav. Igatahes lõpuks saadi tänu mõne tüdinud ja vihase inimese motivatsioonihüüetele sealt liikvele. Liikumisele ei aidanud muidugi kaasa need inimsed, kes liikumise asemel tahtsid poole kildi kaugusel asuvast kuusepuust pilti teha. Nad peaksid olema tegelikut rõõmsad, et nad tappa ei saanud.

Thursday, December 27, 2012

Kondid ja londid

Mõmmibeebi

Kaks Paksu

Sugulased?


KKK

Mõmmi Roosevelt


kari elevantse

5 karvikut

Vaat kui uhked kaelakeed olid vanasti



Madise lemmik kasukad



Andra oma aju suuruse juures

Vereimejad

Madis ja tequila (ja notsu, teravsilmad leiavad)

Hambapesu on tähtis


Kui vaala alla tahetake pikali visata aga enam püsti ei saa ise


Nii suured on vaalad päriselt

mees kuul

Madis ja navigeerimis ilme (elevandid navigeerivad ilma Ilmeta)


Sarnasus?

Brit

Meie tulevased koduloomad


The real thing

Kaks Kõva Pead

Saage tuttavaks minu sõbrad: Pontu ja Lontu

No ei saa ju sellised olla...

... aga ju siis ikka saab.

Lonni

Futurama robot devil

Manny


Pontu ja Lontu kasvasid suureks