Vargad ja õgardid

Ülejärgmine päev peale seda, kui Madis oli omale  ratta saanud rääkis meie korterikaaslane huvitava loo. Tegu oli pühapäeva (või laupäeva) hommikuga ja istub tema köögis, laua taga, sööb  ning samal ajal vaatab arvutist komöödiasaadet. Ükshetk vaatab õue ja näeb, et mingi tüüp on tangidega tema ratta juures ja näeb välja väga pikkade näppudega. Nagu hämmingus naine ikka, hüüab ta (teise korruse aknast alla) : " Mis sa teed? Kas sa lõikad mu ratta lukku katki?" Selle peale kaabak ehmus ja üritas tange ära  peita  ning hüüdis vastu: "Ei-ei, muidugi mitte" ja kadus kiirelt. Kell oli u 10 hommikul. Ühesõnaga varguseplaan keset suurt hommikut.
Sellest ajast saati on kõik oma rattaid hoidnud keldris, kinnise ukse taga ja lukus, nagu ka algselt oli plaanitud. Huvitaval kombel suutis rattavaras (potentsiaalne) leida viie ratta seast just selle, mille omanik vaatas aknast välja.  Ilmselgelt ei olnud tegu kõige targema pätiga, kuid ratta luku peal on näha lõikamisjälgi ja ilmselt pool minutit hiljem seda ratast seal ei oleks olnud.

Varas

Laupäeval nagu plaanitud sai külastatud jälle üht kiirtoidu ketti- see on meil nüüd nagu väike traditsioon, peab ju kohalikud kombed üle vaatama. Nimeks tal seekord Burger King. Päris linna keskuses seda ei olnud nii et väikese jalutuskäiguga saime kohale. Enne sinna minekut käis Andra raamatukogus ja printis välja ka kuponge ning seemoodi saimegi $7,99 (+ maks) eest kaks Whopperi einet. Suur burger, väikesed friikartulid ja väike jook (mida võis ise täitmas käia). Kui jooki mitte arvestada siis näiteks oli seal kokku üle 1000 kcal, millele joogi lisades saab kokku umbes Andra päevase baaskaloraaži. Võrdluseks saaks sama palju energiat ka kahest kilost õuntest. Menüüs oli neil ka kolmekordne whopper burger, mis on kolm korda suurem kui meie oma. Matemaatika kõrvale jättes oli tegu siiski üsna hea burgeriga, kus vahel olev malts oli maitsev ja krõmps ja tundus värskem, kui eelnevalt elus söödud burgerite  vahel. Kui sama suure eine sees olevat kolmandiku võrra suuremat kaloraaži (võrreldes teiste kiirtoidu kettidega) mitte arvestada oli üsnagi  toreda kohaga tegu.

Erinevus Eestist on siin kandis ka see, et siin on pidevalt mingeid üritusi. Mitte suuri, vaid just väikeseid. Selliseid kogukondlikke, kus tuleb tänav kokku ja korraldab midagi väikest ning inimesed käivad uudistamas. A'la laupäeva hommikune farmers market või block party või mingi natuke suurem festival, kus on näiteks lava bändiga või siis juba varemalt räägitud waterfire (kus ka  eile käisime teist korda), joonistatakse-asfaltile-ilusaid-pilte festival või kohaliku linna keskel asuva pargi festival vms.

joonistajad

Veel joonistajaid

Providence waterfire

Muidugi põhitegevus ja huvi inimestel seal käia on kulinaarne. Nimelt igal üritusel pakutakse süüa-juua (mõistagi raha eest), aga ka väiksematele olengutele veavad müüjad ennast kohale ja alati on toidu juures järjekorrad. Järjekorrad nagu jagataks taevamannat. Järjekorrad et viimane jõuab ennem nälga surra kui tema kord kätte jõuab. Järjekorrad saate aru.
Neile meeldib siin väga väljas süüa. Pole midagi ebatavalist, et teisipäeva õhtul on kesklinna baarid, kohvikud rahvast täis. Või neljapäeva pärastlõunal. Või esmaspäeva hommikul. Või ükskõik mis ajal, kui nüüd mõtlema hakata. Meie oma kodutänaval on kohvik mis pakub ainult hommiku- ja lõunasööki. Meie korterikaaslased tihti kaovad hommikul lühidalt välja ja tagasi tulevad söögi ja joogiga, kas kões või kõhus. Uusi inimesi kohates ja nendega suheldes kõlab keskmiselt kolmandal minutil küsimus: " Kas te kuskil väljas olete ka söömas käinud?" Ja vastust kuuldes järgneb tavaliselt vähemalt kolme eri koha soovitus, mis on siin linnas head. Väljassöömis himu näeb ka siin kodus. Madis teeb tavaliselt päevas rohkem süüa üksinda, kui ülejäänud  neli köögijagajat.
Samuti meeldib kohalikele vägagi juua. Patused lugejad juba kergitavad kulmu, et mis, nad on seal viinaninad? Ei. Nad joovad karastusjooke ja kohvi ja smuutisi ja kurat teab mida veel. Linna peal on igal neljandal mõne kohviku, toiduketi, söögiketi vms tops käes. Üritustel veel tihedamini. Politseide seas on eriti populaarsed suured topsid (umbes 1 liiter) ja enamasti on tegu vist kohviga kõigil inimestel.


Seda kõike kuuldes võib arvata, et selge siis, miks nad kõik paksud on. Jällegi võiks anda ninanipsu meediale ja muule sellisele. Näiteks siin linnas üldine pilt inimestest ei ole midagi hullu. Üsnagi nagu Eesti aint et natukene paksem. Ok see tasakaalsutab, et siin on tohutult üliõpilasi ja muidu noori, aga ka vanemate seas ei ole tohutult pakse. Muidugi osad paksud on ikka tohutult paksud ja nii pakse nagu need tohutult paksud on, Eestis naljalt ei kohta. Madisel ja Andral on pigem keeruline mõista, kuidas üldse siinsed inimesed nii kõhnad on vaadates nende toitumist ja joomisharjumusi. Samuti nad keegi ei liigu siin eriti kondimootori jõul. 2 km jalgsi on juba tappev kaugus enamuse jaoks ja otsitakse bussi, autot või halvemal juhul jalgratast.
Kindlasti on siin ka palju taimetoitlasi. Elamiskoha otsingutel nägime palju kuulutusi, et tegu on taimetoitlastega ja meil omalgi ju 6-st inimesest 2 täiesti  taimetoitlased (ei  piima, muna, liha jms) ja üks proovib kalduda taimetoitlase poole (kuid aegajalt  ikka sööb liha).

Madis käis ka üks päev trennis. Nimelt võitluskunsti trennide valik on siin linnas kergelt öeldes masendav (olukord on teine kui meeldib karate). Madis leidis koha, mis ei olnud karate ja ei olnud ka tohutult kaugel elamisest. Tegu oli Tae Kwon Do-ga. Kes ei tea, mis see on, otsige kui pakub huvi, kui siis ärge otsiga. Vihjeks anname veel, et näiteks on tegu olümpia alaga. Trenn kestis tund aega ja osavõtjad olid enamasti alla 12 aastased. Paar täisealist noort neiut ja üks üle 40 naine. Umbes pooled olid tumeda nahavärviga ja treener oli hoopistükkis Iraanist vms. Igatahes trenn koosnes umbes 30 minutit soojendusest, u 10 min venitustest, siis veel soojendust ja kuskil 8 minutit harjutati tehnikat ja selle lõpuks ka kerget üldfüüsilist.  Muidugi oli  vahva Madisel üle pika aja lõbus liigutada ennast aga, olles käinud ise võitluskunsti trennis ja ka ise võitlsukunsti trenne läbiviinuna arvas ta, et see ei ole kõige parem trenni ülesehitus.
Tehnikaid sai Madis koos harjutada ühe noore tumeda neiuga. Täiesti liialdamata oli ta ümbermõõt väga lähedane ta pikkusele. Madis ei ole vist kunagi varem ühtegi nii paksu last näinud. Vahva kogemus veel selle poolest, et Madise varasem suhtlemiskogemus mustadega pärines Londonist ja Madise esimene suhtlus musta inimesega kõlas nii:
M=Madis N=must mees

N: Is there hot water in there?  (Kas seal on sooja vett?)
M: Yeah.  (jah.)
N: Yeah? (jah?)
M: Yeah. (jah.)

Madise ajutine treeningpartner (pildiga ei ole soovitud, kedagi solvata ega diskrimineerida ning on siin ainult illustreeriv materjal)

Nüüdseks on muidugi mustadega nii palju suheldud, et ega ei mäletagi, kas poe müüja täna oli must või valge ja ega väga ei hooli ka.

Madisele ja Andrale tekki ostes sai Madis veel väikese šoki osaliseks, kui üks päev täiesti suvaliselt keeldusid mõlemad pangakaardid töötamast poes. Peale umbes 8 erinevat katset tuli õnneks meelde, et tal on ka sularaha. Järgmine päev töötas jälle kõik korralikult. Panustame, et SEB või mõne kohaliku panga viga.

Et kõiki stereotüüpe mitte ümber lükata, siis uudistes jookseb keskmiselt iga kuu kohta (Rhode Islandil) kuskil kümme  uudist läbi, mis on seotud tulistamisega. Eelmine reede  õhtul tulistati kahte meest jalga tundmatu isiku poolt ja teadmata põhjustel. See laupäev tulistati õhtul nelja inimest (kolm meest ja üks laps) tundmatu isiku poolt ja teadmata põhjustel.  Need kõik jäid ellu, aga kaardilt vaadates on Madis rattaga sealt mõlema tulistamise kandi juurest läbi liikunud.  Aga turvalisuse kaalutlustel pimedal ajal ja eriti nädalavahetusel koledamatesse rajoonidesse meie oma jalga ei tõsta (kesklinna ja meie kodu lähedustes ei ole veel tulistamise juhtumeid kuulnud).

Eile õhtul läksid kolm meie korterikaaslast välja nii, et igaühel oli käes klaaspurk. Umbes sama kõrge, kui eestis tavaline hoidise purk aga poole väiksema ümbermõõduga. Kõigil mingi kollakas vedelik sees. Tegu oli gin-i ja toonikuga (meie poolt läbi viidud nuuskimisjuurdlus tuvastas). Meid see aga väga ei üllatanud, sest meie maja kohalikud kasutavadki purke nii. Nad panevad sinna, smuutisi, vett, päris toitu ja kõike muud. Iseeneset mugav aga esimene kord oli naljakas vaadata, kuidas kitsast klaaspurgist söödakse maisi. Klaaspurgid asendavad siin edukalt eestis kasutusel olevaid termostasse, sooja küll ei hoia aga kaas on mõnusasti peal ja trantsport seega hea. Ning kui purk kuhugi maha ununeb, pole ka majanduslikult kahjumit, nagu uhkete kallite termostopside puhul. Lihtne.

maa ja taeva vahel tantsijad

White house

Bundestag

Walmart, juhuks kui tahta midagi mittesöödavat ja odavat (päriselt, söögi valikut seal ei ole)

Ahjutibu

Üleval: kaubamaja; Keskel: raudtee; All: kanal

Limusk limusk limusk limusk

Sedasi käib siin taaskasutus: rohelistes vanapaber, sinistes taara, suurtes mustades prügi. See kõik tõstetakse pühapäeviti tänava äärde ja öösel/hommikul vastu esmaspäeva viiakse minema. Tühjad karbid on mõnes kohas ka kolmapäevani seismas.

Pesupäev

Pesumasinad ja kuivati