Mustus ja küberneet

Alustuseks kaks mõistatust:

Arva ära 1. mis on karbis; 2. kui suurde karpi selline pakike pakendatakse, et seda posti teel saata

Leia pildilt koer

Koera puhul, kui varem mainisime, et see koer kes meil siin oli, oli mopsi ja bostoni bokseri segu, siis nüüd jõudsime järelduseni, et ta oli siiski mopsi ja bostoni terrieri segu. Kui mõni koeratõu entusiast väga solvus, siis vabandused, algajate värk.
Nagu lubatud, siis seekord ostupühadest.
Reedel peale neljapäevast tänupüha on siinmail iga aastane tants-ja-trall "Must Reede". Miks seda reedet just mustaks nimetatakse, selleks on erinevaid seletusi, aga tähistab see igatahes "suurte soodukate päeva". Huvitav on mainida, et tänupühade aeg on paika pandud tänu mustale reedele, kuna ammu ammu ei olnud tänupühad kindlal kuupäeval ja seda peeti suvaliselt (mõnes osariigis ühel, teises teisel päeval), kuni lepiti kokku, et tänupüha on novembri 4s neljapäev,  sest see on just õige aeg teha jõulusoodukate eelset suurmüüki.
Igatahes must reede on suur allahindluste püha, kus peaaegu kõik poed pakuvad üliägedaid soodukaid ja muud kraami. Meie käisime sellel päeval ainult kaubamajas ja tegelikult midagi ei ostnudki, kuna meie jaoks ei olnud piisavalt vahvaid soodukaid ja otseselt  midagi väga vaja ka polnud.
Pakuti küll paljudes poodides näiteks kogu ostult 25% alla või kindlaid asju odavamalt. Kaubamajas huvitaval kombel meil siin ei olnudki hullu tunglemist. Rahvast oli samapalju (kuskil kella 1500 ajal) kui nädalavahetustel, aga paljudel olid lihtsalt suuremad kotid ostudega käes. 
Rhode Island ja Massachussets on ainukesed osariigid,  kus on nö sinine seadus, ehk ei tohi tänupühade päeval poode lahti teha. Mõnes osariigis tehti juba neljapäeval kell 20.00 aledega algust, aga siin võidi avada alles peale kuupäeva vahetust ehk keskööd. Walmart tehti näiteks kell 01.00 lahti ja kaubamaja alles kell 06.00. 
(NB kohalikud sellisest ajaarvestusest nagu siin kirjas on, ei saa aru: nemad kasutavad 12 tunni kella ja am ning pm-i, seega on juhtunud olukordi, kus ei saada aru mis asi on kell kuusteist null null. Nende jaoks on 24 tunnine kell military time, ehk sõjaväe aeg.)
Meie arust on väga hea, et osariik on reguleerinud müüjate ahnust nõnna, et päris tänupüha õhtusöögi lauast ei peaks inimesed jooksma poodlema. Muidugi keegi ei pea minema, samas, kes ei tahaks ülisoodsalt asju saada?  Eks kõige suurem tunglemine oli ka tõenäoliselt Walmartis, kuhu meiega koos elavad neiud näiteks ei lähe - kahtlase klientuuriga pood nende meelest. Walmart garanteeris, et esimese tunni jooksul on teatud tooteid võimalik sealt kindlasti osta (st kui sai otsa kiiremini, siis pandi sind kirja ja said toote sama odava hinnaga hiljem kätte). Niiet kui see kahtlane kilientuur tahtis kindlasti saada endale soodsalt miskit Walmartist, siis meie osariigis pidid nad 1-2 öösel poodlema.
Ka internetis pakuti peaaegu igalpool (no usa netipoodides) allahindlusi. Tegelikult kestsid allahindlused enamasti terve nädalavahetuse, ostle end või siniseks.
Sellele kõigele aga järgnes esmaspäeval selline üritus nagu cyber monday ehk küber esmaspäev. See on agu must reede, aga internetis. Seega enamus interneti poode pakkusid internetis ostetud kaupadele häid allahindlusi. Kirsina koogil pakuti veel ka tasuta saatmist, ükskõik kui palju ostes. Seega võisid osta 6 taalase asja ja selle saada põhimõtteliselt koduukseni  nii, et maksadki ainult 6 taala. Lisaks veel pakkusid paljud poed niisama häid soodukaid ja lisaks soodukatele lõpuks kogu ostukorvilt mingi protsendi alla.  Ka meie tellisime sel ajal netist asju.
See on muidugi õel, kui  lihtsaks on tehtud internetist ostmine. Kui ühendad oma krediitkaardi  paypal-iga,  siis põhimõtteliselt on vaja sisse trükkida ainult üks parool ühe korra ja ost on sooritatud. Turvalisuse mõttes on muidugi väga lihtne sellisel viisil sooritatud oste ka tühistada. Tänu lihtsusele ostis Madis ükspäev  näiteks kogemata valed tossud ( arvutis oli meelespeasse pandud kahe erinevad ja kui otsus oli tehtud, siis kiirelt ostis ühed ära ja peale maksmist avastas, et oli valinud need, mille poolt ta ei otsustanud. Mõistagi anti küsimise peale kohe raha tagasi ja ta ostis õiged, kuigi ka nö valed olid ok-d, lihtsalt teised tundusid peale järelemõtlemist paremad (toimetaja tõlge: st et nägid välja täpselt nagu vanad tossud, mis juba ärakantud)).
Nüüd see nädal oleme iga päev ehk 5 päeva järjest saanud Andra kooli postkastist pakikese, kord Andrale kord Madisele. Samasugust saatust ootame ka järgmine nädal, ehk mitmed pakid on veel teel. Tellime me asju lihtsuse ja kindluse mõttes Andra kooli postkasti. Põhimõtteliselt saab siin koju tellida ükskõik mida, alustades käekellast ja mööblist, lõpetades valmis toidu, poe toortoidu ja ravimitega. Nagu näha on olnud ja ka kuulda teiste käest, siis ka teistele meeldib tellida netist omale kraami. Eestiga võrreldes näiteks elektroonika kraam on siin kindlasti odavam. Näiteks kui Madis mõned aastad tagasi otsis omale arvutilaadijat (vana oli ribadeks) siis odavaim oli u 450 krooni eest  ja aega läks ca 3 nädalat (kiiremini oleks saanud 800  krooni eest originaali või ka 500 krooni eest müüdi universaalseid, aga universaalid ei sobinud niikuinii tema arvutile). Ka praegu on Eestis turul samasugune seis. Siin aga sai Madis omale ( ja ühe veel kodumaale viimiseks) 8 dollari eest, mis sisaldas tasuta saatmist.  Samasugune hinnavahe seis on siin näiteks ka akudel ja igatsugu muul elektroonikal. (Apple tooted on ikka rämeda hinnaga ülehinnatud nagu igalpool mujal, aga õneks meil puudub soov neid hankida niikuinii).

Kuna üks meie korterikaaslane oli kiitnud poodi nimega Trader Joe, siis käis Madis ka seda kaemas. Olenemata sellest, et lähim asub meist u 15 km kaugusel. Pood oli paras pettumus, ehk  järjekordne snoobide tervisepoodi meenutav asutus, kus müüdi köögivilju tüki hinnaga (kusjuures väga hea viis kallimat hinda  küsida nii, et ostjad aru ei saa) ja enamus muu kraam oli poe nimeline kraam. Eks Madis sealt tõi ikka Andrale koogikest ja isegi ühe soja šokolaadi piima, aga kindlasti ei ole see koht väärt 15 km liikumist, isegi autoga ei tasuks ära.
 (Kui kedagi peaks huvitama, siis autoga tasuks sõita kõrval osariiki suitsu ostma. U 10-20 km sõitu olenevalt täpsemalt paiknemisest providencis ja poest, kuhu minna ja tulemuseks on taal kuni paar taala odavam suitsupakk (siin alates 7 dollarit, seal isegi 5,5-ga nähti reklaami). Ilmselt on seal maks madalam. See kõik info pärineb möödasõites nähtud reklaamidest ja netiotsingutest, ehk et ei tekiks kahtlusi, siis mainiks siinkohal ära, et Madis jälestab suitsetamist ja Andrale see ka ei ole meelt mööda.

Kui väga suure hoolega otsida, siis siit leiab  ikka rattateid. (  see näiteks on üle 20km pikk)

Mõnele võib taoline aiapidamine tuttav  tulla

Kunagisest prügimäest on tehtud vaba aja veetmise koht

Palamuse

Ja ka mõistatuste lahendused

Tohutu ülepakendamine, ehk Eestis oleks asi olnud ühe tiiruga mullikilesse pakitud ja kõik. Paki sisu las jääb mõistatamiseks, osad saavad kindlasti aru või pakkumised pange kommentaaridesse

Koer on seal

Boston ja bokser

Tänupühad saabusid mikimaale ja mikide jaoks on need väga tähtsad pühad. Tänupühi peeti siis neljapäeval (need on igal aastal neljapäeval olememata kuupäevast). Paljud asutused olid kolmapäeval ja reedel  kinni. Neljapäeval oli KÕIK kinni, absoluutselt iga viimane kui toidupood, ainult bensiini jaam oli lahti.

Ameeriklased sõidsid koju, oma perekonna, suguvõsa  juurde, et koos maha istuda ja kalkunit süüa. Tänupühad on selline jõulu eelsoojendus maole (see organ mitte lemmikloom). Nagu Andra kuulis, siis osadel on oodata pühadeks koju kogunemas pea 50 inimest. Ametlikult ei olnud kooli alates kolmapäevast aga üks meie korterikaaslastest sõitis juba esmaspäeval minema. Sõidetakse maha sadu kilomeetreid ja tihtilugu ka lennatakse. Kolmapäev enne tänupühi on siinkandis üks  kõige suurema liiklejate hulgaga päevi aastas. Tagasi tullakse enamasti pühapäeval.

Kuna kolmapäev oli vaba, siis tegime nii nagu plaanitud, ehk läksime tänupühade eel Bostonisse. Hommikul pakkis Madis kaasa peekoni-juustusaiad ning asusimegi rongijaama poole teele. Nagu eelnevalt välja uuritud, sai pileti osta rongijaama kohvikust (rongist ostes on kallim). Perroonile  meid kohe ei lastud vaid umbes 2 min enne rongi saabumist. Turvakaalutlustel nagu mundris onu Annule seletas. Kahjuks aga Annu müras ei suuda kõnet eristada ja nii vaatas ta suuril silmil mundris onule naeratedes otsa ja muudkui noogutas, pärast Madise käest uuris, et mis pagan toimub. Rongijaamas oli neid mundris raudtee politseinikke iga nurga peal.. Pilet providencist Bostonisse on $10.  Muidugi oli ka kallemaid ja kiiremaid viise, aga see oli commuter rail ehk soodsam (ja aeglasem) võimalus neile, kes igapäevaselt sõidavad.  Käiakse siit ju Bostonis tööl. Rong ei olnud mingi super-ime-luksus, vaid pigem tallinn-pärnu rong, sellest vast siiski natuke uhkem ja ilusam. Sõit kestis tund ja 10 minutit ja olimegi põhimõtteliselt Bostoni kesklinnas.

Kümnete netilehtede uurimise alusel oli paika pandud umbkaudne päevaplaan ja ka igaksjuhuks kirjas osade kohtade aadressid. Esimene peatus oli muidugi saapapood, ja järgmine iseenesest mõistetavalt H&M. Saapaid Andra ei saanud aga H&M on alati kindel laks. Kuigi kuna siin on poodides niiiiiiiiiiii pikad järjekorrad siis proovikabiini Andra lihtsalt ei jaksanud oodata, pintsaku sai õnneks keset poodi proovida, seelik saigi liiga pisike ostetud. Tervitused nüüd Britile, keda üks  bordoo punane mini seelik ootamas.

Kui iga linna kõige tähtsamas vaatamisväärsuskohas oli käidud (toimetaja tõlge: selle all peab Madis siin H&M silmas), võis asuda muu kultuuri ja elamuste rajale. Kuigi kraadi poolest oli õues natuke alla 10, siis suure kesklinna pargi südames töötas täie hooga uisuväli. Ilmselt külmutavad nad jääd alt poolt.

Pargis olid kõige paksemad ja sõbralikumad oravad, keda meie oma silmadega näinud oleme. Sõid näpu vahelt ja olid ümarad.Või noh sõid Madise näpu vahelt. Annu suhe oravaga oli segu hirmust ja hirmus suurest uudisimust (nagu videos mõmmi ja kiisu). Ei või ju kunagi teada, mida üks ülekaaluline orav mõtleb.

Sealt samast pargist algas ka umbes 2,5 miili (tõlge eurooplastele umbes 4 km) pikkune freedom trail ehk maha märgitud punane rada, mida mööda  käies näeb ära enamus tähtsamaid vaatamisväärsusi. Maast leitud turistikaardiga oli rada hea lihtne järgida ka. Nägime ära nii vanad surnuaiad (nt kuhu on maetud bostoni veresauna ohvrid), itaalia-pärase north endi linnaosa, vanima sõjalaeva, kui ka kõrge bunker hill monumendi ja nii mõndagi veel. Kes kunagi sinna satub, sellel  soovitame ka alustuseks sama rada läbi käia. Hiljem õhtupimedas läksime ka hiinalinna, aga kuna hetkel ei tundunud ükski sealne söögikoht atraktiivne, siis seal pikemalt ei peatunud. Seal oli Andra juba varem süümas käinud ka ja Vietnami restoranis märja-koera-maitselist suppi saanud, niiet mälestused ei olnud head.

Peale kerget einet mingis kõrvalises kohas ei osanudki midagi tarka peale hakata ja otsustasime kodu  poole sammuda ehk siis raudteejaama. Kuigi üldiselt oli tegu transpordis ülipopi päevaga, siis meie trajektooril mingit hullumist ei olnud ning vabu kohti ja ruumi oli lõdvalt. Providencis siis jällegi jalutus kodupoole ja kohal olimegi.

Järgmine hommik oli  meil väike külaline. Selle jalapadinat  kuuldes oli Andra unedemaailmast kiiremini püsti ja riides, kui on võimalik öelda tšakamakatakapakahapukurk. Tegu koeraga nimega Iki. Vähemalt nii teda kutsutakse. Meie korterikaaslasele oli ta jäetud tänupühade ajaks valvata ühe koolikaaslase poolt ja nüüd on ta juba kolm ööd veetnud meie elutoas. Ta on segu bostoni bokserist ja mopsist. Ei ole kõige targem koer ja Madise arvates ka mitte kõige ilusam, aga tüdrukutele meeldib ikkagi. Loom muidugi norskab tohutult kogaeg kui magab (nagu Madis) ja haiseb  natuke mõlmast otsast koguaeg. Oleme siis Ikiga jalutamas käinud ja Madis on ta’ga  hoolega mänginud. Enamasti on mängu nimi kas tagaajamine (Madis ajab koera taga ümber laua joostes) või ära toomine (Madis istub ja viskab mänguasja ja koer toob ära). Lõbusa vahemärkusena olgu mainitud, et meie saime siia oma ajutise kutsukese samal päeval kui lennukiga jõudis Moskvast Eestisse üks hetkel veel nimetu kutsu beebi.

Neljapäval kutsuti meid tänupühalõunasöögile, kuhu olin kogunenud mitmeid noori välismaalasi, kes mõistagi ei olnud koju sõitnud tänupühadeks. Niisis oli seal kaks inimest Eestist, üks Hong Kongist, kaks Indiast, üks ameeriklane ja siis veel üks, kelle päritolumaad ei mäleta aga üldiselt Aasia. Seal söödi siis pastat, karrit, muud kraami ja ka Madise tehtud banaanikooki jäätisega. Õhtul tegi veel Madis lasanjet Andrale ja eks ise sõi ka. Tänupüha päev  oli üle 15 kraadi sooja varjus ja päikse käes oli väga soe olla ja linn oli tõesti väga tühi ja rahulik. Kõik ärid peale bensujaama olid kinni ja liiklejaid oli ka tõesti vähe. Need vähesed kes liikusid olid ka sõbralikud, teretasid ja soovisid häid tänupühi kõigile.  Kalkunit me ei teinud.

vana raekoda, see kuldne seal

Kes kardab keda?

...ilmselge
(tähelepanelikud leiavad lisa orava ka)

Lumesõda
(uisuväljaku lumi, mitte päris)

boston

Madis oma navigeerimis ilmega

Peeter I

luikede (loe:partide) järv

globaalne H&M otsingu süsteem

"troll"

 jalanõupood

Patukott

Suitsu on?

Nõukogude arhidektuur poolas

Covent garden. UK

üks kord elus on Madis ka pisike

alkoholivaba pina colada
maitseb nagu suhkur

Hull hullu juures

Andra ei tea veel, mis ootamas on...

..aga niimoodi ületatakse silda, mille jalgealune osa on metall restist, ehk  alla on näha 30m vabalangust ja vett

suur falloslik arhitektuur

kõrvitsaid vedeleb ikka veel treppidel

sõjalaevas ja andra arvamus

U.S.S constitution

Rattalaenutus

jõulud

soldi tõlge: murul käimine keelatud.
aga kus on muru?

Kaks konna

Iki