Park ja kark

Niisiis. Pakkisime asjad ja asusime esmaspäeva hommikul bussipeatuse poole teele. Pärast paari kildist jalutamist ja pool tundi enne väljumist olime kohal ja saime ka kohe bussi sisse ronida. Kahe korruseline buss oli! Me olime teisel korrusel esimeses pingis, seega hea vaade. 3 ja u pool tundi hiljem maabusime suures õunas. Olime otsustanud jalutada meie ööbimiskohta selle asemel, et hakata metrooga linna avastama. Hiigel koormaga oli paras katsumus need kõik kilomeetrid läbida (10 km), aga möödusime nii madison  square gardenist, times squarest, central parkist, guggenheimist jne jne ning lõpuks jõudsime kohale. Ööbimiskoht on täiesti lõuna bronxis, ehk otse üle silla manhattanist.
Tuba on tilluke, ja voodi on põhjendamatult kõrge aga on olemas külmkapike, riiulike, telekas ja lamp, töötav radikas ja konditsioneer. Seega saab hakkama.
Korrus kõrgemal on köök, koos röstri, pliidi, mikrolaineahju ja isegi veeaparaadiga. Muidugi ka olemas panid, potid, tassid, taldrikud ja muu vajalik. Praegu tundub see külalistemaja üsna tühi olevat, aga ilmselt tuleb rahvast juurde. Eile ja täna värviti natuke määrdunud seinad üle( oleks piisanud ka kergest märjast lapist, kuna tegelikult olid koridori seinad täitsa ok-d). Üldiselt on siin kõik väga puhas. Natuke meile üllatav, arvestades hinnaklassi, aga tõesti on siin kõik puhas.
Nii palju elamisest.

Eilne päev möödus central parkis ringi tuuseldades. Ennem oli raske aru saada, kui suur see park  ikkagi on. U 4km pikk ja kurat teab kui lai. Nii tihedalt asustatud linnas, tundub täitsa uskumatu. Päeva jooksul jalutasime maha nats üle 25km. Risti põiki läbi pargi, ja siis käisime ka rockefeller plazal, ja broadwayd mööda patseerimas.

Morbiidsete mälestussiltide vahel ka üks lõbusam

Kes pole varem UPS veokit näinud

Sarviline

Askeldis

Orava tagajärg

Omnomnomnom

Madis ei saa jätta turnimata

Kui muru pannakse hooajaks kinni

Disneyland

Päris must mees saksi mängimas

Jõulud

Mälestusi ja fotoülejääke

Alustuseks mälestusi eelmisest linnast:

Hiidämblike rünnak

Drive in pangaautomaat ja pangakontor.

Ühisosa elektril, internetil ja sellel joogil: tehtud maagiast.

See küll kotti ei mahu

Aga nüüd?

Meie endine hiigeltuba

Mis jäi järgi meie voodilinast. Enmasti seetõttu, et Andral oli sealt juppe kooli jaoks vaja, kui ka haaknõeltega kinnitatud ja sipleva andra tagajärg tekitas auke.

Viimane õhtusöök, providencis.

Bussisõit

N ja Y

Oleme edukalt  jõudnud oma new yorki ööbimiskohta. Külalistemaja. See inimene, kes hetkel siin  tööl on tegi ikka väga suured silmad, kui kuulis et me kõndisime kogu  tee siia kesklinnast.  Natuke üle 10km kõndimist, muidugi koos suurte koormate tavaariga ja nagu arvata võib, siis times square-i juures ei ole kõige mugavam kõnida sellise eeslikoormaga. Pikemalt  kirjutame muljeid hiljem, aga central park on lõpmatu ja inimesi on ikka veel palju. Ruum on koos teleka ja külmkpikesega, tilluke aga puhas ja korralik. Köök on ka olemas ja tundub ok.

õunad ja kohvrid

No ekstas´nüüd ole, üks kohver ny poole teele saadetud, teine pooleldi pakitud. Köögi põrand pestud ja kuivab, külmkapp tühi.

Me oleme hetkel oma korteris üksi. Kolm naabrit juba kodus, yks nädalavahetuseks ära. Päris tore oli üle pika aja täitsa üksi (kaksi) siin korteris olla. Muidugi tuleb tunnistada, et üldiselt on väga hää, et me sattusime siia kuuekesi elama. Nii nägi ikka kedagi hommikul kooli minemas ja õhtul saabumas ja sai törtsu juttu ajada.

Kuna kõik eestlased küsivad, et kas meil on kahju ka koju tulla ja ameeriklased, et kas me oleme juba elevil koju minemise üle, siis vastaks, et vara küsite. Me veel ei tule kuhugile. Küsige 7. jaanuaril uuesti.

Ps kui me ühes esimestes postitustes kirjutasime kuidas me vaeseid austraalasi ahistasime hirmsa eesti ajalooga, siis sama reha otsa astusime jälle. Promil seletasime jälle eesti ajalugu.  Vaene Maria seisis ja noogutas, ega me tal vahele rääkida ei lasknud. Kuigi kui nüüd päris aus olla siis ega Andra nüüd väga palju ei mäleta, et mis sellest hirmsast Eesti ajaloost koolis räägiti aga ühe poole tunnise loengu sai ikka kokku. Ma olen päris kindel, et Andra käest ei küsi ükski RISDi klaasikas enam Eesti Ajaloo kohta.

Madis jälle ahistas vaest Maiat, kes proovis Madise nime õigesti hääldada ( ta juba terve semestri püüab, seda ära õppida). Õhtu lõpuks oli Maia juba täitsa lähedal! Muuseas „Jõgis“ ütles ta esimese korraga õigesti. „Andrat“ ütlevad nad kõik siin suhteliselt ilusti. Aga „Madisega“ ei saada üldiselt üldse hakkama. Erandiks siis Maia, kes peale Madise ranget koolitust selle ära õppis.

Nad ilmselt ohkavad kergendatult, et kaks hullu eestlast lõpuks koju saadetakse. 

__________________________________________________

Ball ja trall

Mis on pakis?  (mobiil on ise pandud suuruse võrdluseks)

Nüüdseks on Andral kooliga kõik ühelpool ja pakime asju, et hakata varsti suure õuna poole sammuma.

Esmaspäeval oli klaasiosakonnas hindamine/arvamuse avaldamine/kriitika. Hindeid ei öelda, aga igal õpilasel on üks või paar tööd ja siis neid hindavad ja arutlevad nende üle õpetajad, külaliskriitikud ja teised õpilased. Iga inimese jaoks on 20 minutit ja magitrantidele 30 minutit. Kõigile õpilastele iseenesest kohustuslik kohal  olla teiste hindamiste ajal ja kõik võivad sõna võtta. Kuna tegu oli  viimase hindamisega see poolaasta, võisid kõik inimesed, ka need kes ei ole otseselt kooliga seotud, minna vaatama seda kõike. Seega ka Madis jõlkus seal kaasa. Ja sai kunsti yledoosi,sest crit (nii sedasiin nimetatakse) kestis esmaspäeval 8-18 ja teisipäeval 9-19ni.(teisipäeval jäi Madis koju ja magas lõunani).
Õpilased olid vägagi väsinud paljud ja vähemalt paaril inimesel vajus silm kinni mõne hindamise ajal. Üheks hindajaks oli ka osakonna juhataja ning isegi tema jaoks tundus vahepeal liiga igavaks/aeglaseks minema, kuna paar korda jäi teemagi tukastama põrandal, seljaga vastu seina. Huvitav kogemus kokkuvõttes niikuinii. Töid oli mõistagi seinast seina, alates lepatriinude terraariumi ja aurusauna meenutava ruumiga, kuni klaaskuplite, inimnahaga kaunistatud klaasikoonide, Hindenburgi klaasist tõlgenduse ja kurat teab milleni veel. Madise arvates oli mõitagi kogu see lugu liiga pikk, ehk tihti oli niisugune tunne, et kellegil ei olnud enam midagi öelda, aga ikkagi mõeldi asju välja, et rääkida ja regulaaselt korrati iseennast ja teisi. Mõni töö sai rohkem kriitikat, mõni sai vähem, kõigi kohta räägiti midagi. Kes on tuttav sarjaga "black books" võib tuletada meelde või üle vaadata koha, kus Manny arutleb majaomanikuga ühe lehma pildi üle. Sellega sarnanes kohati see  hindamine. (kunstivõhikust kriitik meil siin vahutab, aga Andra on liiga laisk et parandada)

Aga seda tuleb küll ytelda, et kui andra kunagi ehk loodetavasti saab magistrikraadi siis võib Madisele anda  rakendusliku koolituse diplomi  kunsti instaleerimises!   See on ka põhjus miks meie blogi on vajunud unustusetolmu, nimelt on ka madis  tööle rakendatud kooli. Vedas Andra projektoreid jms.

Ilmad on üldiselt siin ikkagi ilusad ja plusskraadidega. Kuni 10 kraadi sooja, ning ühel vihmasel päeval puudutas kraadiklaas isegi 20-t korraks. Vihma on siin vähe. Meile  meeldib. Ei peta  te meid  ära  oma romantiliste lume piltidega facebookis. Ei lähe liimile.

Kui hindamised ja asjad olid läbi, oli aeg Andral kooli kapp tühjaks teha. Kunsti massimõrv. Kuna klaas kaalub palju ja võtab palju ruumi, siis muidugi ei saa me enamus kraami Eestisse  vedada. Rõõmsaks see ei tee kedagi, aga suure koguse klaasikunsti vedamine 6000km kaugusele on igaljuhul väga keerukas ja kallis,seega jäi palju siia. Kurb. Madise abiga sai kapp tühjendatud ja edasi mindud.

Kõik läheb prügisse

Klaasikunsti tapatalg

Andra  on selle  üle vägagi rõõmus

Ka kipsist vormid lendasid kasti, prügikasti

Neljapäeval, kui kõigil oli kooli osa läbi toimus ka nö jõulupidu. Peo teemaks oli prom, ehk kooliball vms.  See pidu, mis on ameerikamaal keskoolis tähtis ja inimesed ostavad omale kallid peoriided ja sõidavad limusiiniga peole, mida nad teavad et on igav, aga teevad seda ikkagi. Sama tunnistasid ka kohalikud. Seega peol oli nii mõnigi inimene suure ilusa kleidiga.
Samuti toodi süüa ja toidulaud oli väga rikkalik. Mõned näited sealt: isetehtud juustukoogikesed, riisirullid, kfc kana, šokolaadi tort, kommid,  krõpsud, kanasnäkid, küpsised koos erinevate dippide vms jne jne. Kohal olid ka osad õpetajad ja ka osakonna juhataja, kes muuseas tõi šokolaadi tordi, mis maitses üleni nagu hea pehme šokolaad, koos kõvema šokolaadiga ja šokolaadi tükkide ja puruga. Lõpusal kombel käis umbes 3 erinevat nägu seal koogis ka ära, aga see ei takistanud selle söömist.
Kohal käis peaaegu terve klaasiosakond, kes lühemalt, kes pikemalt. Lõpuks suunduti järgmisele peole. Transpordiks kasutati risd ride, ehk seda koolipoolset tasuta takstoteenust, kuhu mahutati 6-le kohale 9 inimest. Huvitaval  kombel ei protesteerinud autojuht selle  vastu ja isegi mainis, et see on kõige huvitavam asi mis tal see õhtu on juhtunud. (Hullud ameeriklased;) )
Peale järgmisel peol mõnda aega olemist, siirdus kogu seltskond veel järgmisse  peole. See viimane sarnanes juba sellistele nagu on filmides näha, kus inimesed on mitte hiiglaslikus korteris, kus on natukene vähem ruumi, kui palju oleks vaja, et inimeste vahel liikuda, ja ühes nurgas mängib bänd (koosnes kahest pillimehest, Andra mäletab kyll kolme aga  ajalugu vaikib) jne jne. Peale seda siirduti järgmisse kitsasse risd ride autosse, millega juba sõideti koju magama. Mõistagi oli jälle autos rohkem inimesi, kui sinna mõeldud oli.

Kuidas mindi "promile"

Kui eesmärgiks on teha tüüpiline ballipilt

Nüüd käib pakkimine, sest osa kraami saadame homme autoga new yorki, et ei peaks seda bussiga vedama. Ise lähme bussiga esmaspäeval. Madis müüs ka oma ratta maha. Algul pani kuulutuse craigslisti ( ameerikamaa soov.ee vms vastand, ainult et palju populaarsem)  aga küsis ka näiteks korterikaaslastelt, kas ei tea nad kedagi, kes tahaks. Lõpuks andisgi  Madis oma  ratta ära ühe korterikaaslase kaaslasele 25 taala eest (ehk pool raha, mis ta selle eest ise maksis). Craigslisti kaudu tuli ka üks soovija, aga see jäi natukene aega hiljaks. Rattaga kaasa andis Madis veel lisaraha eest luku ja niisama kingiks ka väikse tellitava võtme, pooliku pudeli õli ja kummiparanduskomplekti, kus veel oli u 3 paika. Ükshaaval need asjad ei maksnud pea midagi ja kuidagi narr tundus neid hakata kaasa vedama, kui niigi ei tea kui palju kraami meil kohvritesse mahub. Kindlasti oli tegu väga hea diiliga ratta uuele omanikule ja ka ilmselt hea diil Madisele.

Õues oli 12 kraadi. sooja.

Siinmaal saadetakse asjade asemel õhku suurtes kogustes. NB. Sama karp, millest on  esimene pilt, aga pakitud õhk on eemaldatud.

Õnnitlused

Palju õnne Andra mammale!

Rattatataa ja rattaga

Detsember kolmas. Õues päike, 14 kraadi ja inimesed siblivad ringi nii jopede, kui ka maikade väel. Pakid muudkui saabuvad kooli postkontorisse, aga õpilased satuvad sinna vaid läbi joostes, kuna toimuvad hindamised ja muu aasta lõpu poolne trall, ehk tööd palju. Meil üks korterikaaslane lausa väitis, et pole kolm ööd maganud. Nägi üsna kapsas välja küll juba. Ka Madis saab koolis käia asju ajamas ja ka muud kraami tegemas.
Pühapäeva õhtul toimus koolis luuletunnis osalejatele kohustuslik luule lugemine. Vanas tühjas raamatukogus õhtul kell 7 kogunesid enamus tunnis olevatest õpilastest ja ka mõned, kes oldi kaasa veetud. Õpetaja oli küll kirjutanud, et võetaks kaasa sõpru ja muid kuulajaid. Mõistagi toodi ka nagu plaanitud küpsiseid ja jooke ning neid sai siis vahepeal süüa. Õpilased  olid jagatud gruppidesse (huffelpuff, slytherin, gryffindor, ravenclaw ja siis mõned grupid nimega muusika, poodium jne) ning kõik toimus üsna operatiivset. Luulet oli seinast seina, kehvemat  ja paremat, paigal seistes, kui ka näitemänguga. Näiteks neli tüdrukut lugesid kordamööda ja korraga, erinevatest ruumi otstestja vahepeal liikudes, üks tüdruk pani kõik kuulajad  ringis kõndima,  must mees rääkis paar värssi kasukaga ja araabia keeles, üks vuntsidega tüüp üritas räppida jne jne. Loeti nii  suurtest kui väikestest asjadest, alates kuningatest ja päikeseloojangutest, kuni oma nime või oma lemmik aknaklaasini. Ka Andra luges mõned värsiread, sest seda pidid kõik tegema ja ta sai oma ülesandega ka hakkama. Luuleõhtu, nagu võiks ettekujutada.
Madis on oma rattaretkeega vist juba kõik ümbruskonna teed läbi sõitnud ja peab aina kaugemale minema ( täna juba u 70km ring). Andra on lausa kade, et tema ei näe kõike seda, mis siin ümberringi toimub. Ei Pawtuxeti armast ajaloolist külakest mere ääres koos väikeste kohvikutega, ega Pawtucketi lõputuid tee ja sillaehitusi, ei pea kaks kilomeetrit pikka ja üle 40 meetri kõrget mt hope silda, ega Roger Williams ülikooli või Johnson and Wales ülikooli linnakut, mis paistavad nagu filmist, ei langevate lehtedega  alleesid, ega räpaseid ja piiratud ligipääsuga kaldaid, ei armasaid jõulukaunistustega majakesi, ega päikselisi promenaade, ei kohalikke linnu nimega Bristol, ega Portsmouth.
Vähemalt mõni  meist saab targemaks.
Pakke tilgub ka meile postimajast juurde ja  juurde ning Andral käisid  isegi sanitaarnõudeid eiravad päkapikud (pilt allpool). 

maaülikool

Ühikad

Bristoli promenaad

Igalpool on õigust

Rolex

Madis üldiselt kannab oma riided ära, enne kui ära  viskab.

IT mees

Päkapikud

Ei ole lemmik koht, kust tahaks peenikese rattakummiga üle sõita, eriti kui  40m allpool paistab  vesi vahelt.