Linn ja osad

Laupäev oli linnas jalutamise päev.
Algas metroosõiduga kesklinna ja sealt edasi juba high line juurde Chelseas. High line on edine raudtee sild, mis läheb üle teede ja osade majade, ehk raudtee rööpad asuvad kõrgel. Kuna enam seal rongid ei sõida, otsustati mõned aastad tagasi see ala pargiks muuta. Mõeldud tehtud, nüüd on seal mõne kilomeetri pikkune jalutusrada, kus eksponeeritakse kunsti ja kasvavad taimed. Ala pannakse küll naeruväärselt vara kinni, (17.00) aga vahva on ikkagi.

Mööda rada jõudsime linnaossa nimega Chelsea. Selline vanem tööstusrajoon, mis on nüüd ilusaks tehtud. Palju kohvikuid, baare, väikseid poode. Sealne põhiline tõmbenumber meile oli raudteejaam. Või õigemini endine raudteejaam, mis nüüdseks on tehtud turu laadseks hooneks. Mitte turg Eesti mõistes, vaid hubane katusega kaetud poodide hunnik, kus müüakse naljakaid asju ja mis asub vahva arhitektuuriga hoones. Kindlasti oli seal kõige popim koht kalapood. Suur pood, kus oli seinast seina mereande ja ülinõutud olid lobsterid. Neid seal küpsetati ja siis suures koridoris oli iga teise laua peal lobster. Teisi söögikohti oli seal ka aga lobstereid oli tõesti palju. Ka me ostsime väiksest naljakate asjade poest natuke kraami (paprikat, seeni, kaneeli jne). Paprika oli seal isegi odavam kui suures poes.
Sinna lähme me veel tagasi lähi ajal, et Madis saaks ka oma lobsteri ära proovida. Käis seal tati rada järel ringi ja siis Andra otsustas, et aitab jamast niipalju ka koonerdada ei saa! Laupäev polnud seal aga tühju laudu, niiet lähme varsti uuesti. 

 Edasi jalutasime mööda SoHo-t ja läbi TriBeCa. Jällegi väiksemad ja rahulikumad linnaosad, kus oli ruumi ja sai isegi käest kinni jalutada ja olla oli mõnna.
Astusime sisse poodi nimega Evolution (neil on koduleht ka evolution store), kus müüdi kraami alates liblikatest ja mao topistest, kuni päris inim koljudeni ja klaaspurgis olevate rõvedusteni. Kõik topised kusjuures seal nägid erakordselt elutruud välja. Pood oli muidugi täiega ülerahvastatud, aga eks ka arusaadav, selle laadset läheduses ei leia ja jõulukingituseks sobib sealt kõik. Andra tahtis sealt muidugi kõike ohtrates kogustes osta. Aga samas seletada lennujaamas, et miks on tema kohvris hundu pääluu ta üldse ei taha.(ja ega kohvrisse ei mahuks kah, nii enese lohutuseks kirjutatud)

Järgmisena oli meil ees linnaosa nimega chinatown/little Italy.
Hiinalinn nagu hiinalinn igalpool, metsikult hiinakeelseid silte ja meile tundmatuid seeni, taimi, maitseaineid jms igas poes ja tänaval. Muidugi ka palju ilmselgelt võlts kaupa uhkete firmanimedega.
Little italy koosnes enamasti aga söögikohtadest-pitsa, pasta! Uhked ja ilusad nägid kõik välja ja õues oli mitmel pool töötajaid, kes üritasid sisse meelitada. Little Italy oli väga ära kaunistatud, ilmselged katoliikluse mõjud.
Chinatownis oli palju hea hinnaga isuäratavaid sööke. Sinna ilmselt lähme mõnikord toidujahile.

Õhtu lõppes taaskord metroosõiduga koju.

Üks hommikusöök

Hea ja parem Chelsea marketist jõuluks

aerosoolpurgis või.

Nomm-nomm ja omnom-nomm

Jõuluhommik algas meil kella 12 paiku, kui Annu silmad lahti tegi. Hommikusöögi jätsime kiirustades vahele, ning suundusime kohe päeva tähtsama punkti juurde. Pood!

Meie koduse toidupoe otsingud siin linnas on olnud piinarikkad! Enamasti on poed pisikesed, eesti mõistes sellised küla poekesed/ keldripoekesed. Nemad muidugi siin nimetavad neid supermarketiteks (suurusehullustus) ja kesklinna pool deli´deks (edevuse hullustus).

Esimesel päeval käisime nurga peal asuvas kohalikus Supermarketis ( pärnakas loe: olevi poe suurune koht), uksel haaras nina maadlushaardesse mulla-muda-hallituse segune Chanell nr5. Toidu valik oli kesine, hinnad kõrgemad kui Providencis (ja eestis), poemüüjad olid küll toredad aga latiino vanamehest kotipakkija oli umma-muudu. Ei tea, kas nad ei saanud inglise keelest aru või mis, aga kui Andra seletas suu vahtus ja seljakotti avades, et meil on oma seljakott, seega ei pea kõike 6 toodet eraldi 6 kilekotti toppima vaid võib need kõik panna ilusti seljakotti- reageering null. Vanamees ei rääkinud ühtegi sõna, ei tere ega midagi aga selle eest toppis kõik ilusti kilekotti ja siis Andraga koos ilusti seljakotti. Muuseas kui teenindaja siin tere ei vasta siis see on väga ebaviisakas. Tere-palun-aitäh-kuidas läheb- head päeva on igal pool automaatsed.

Internetis tegime siis uuringu, et kus asuvad lähedal suuremad poed. Vastuseid kolm. Lähedal paiknesid Costco, Pathmark ja Target.

Esimese hooga tormasime Costcosse, kus ukse peal selgus, et kui sul ei ole kliendikaarti (odavaim variant oli mingi 55 taala aastas) siis uksest sisse ei saa. Paah.

Teiseks siis Target, mis on hiiglaslik pood kus müüakse kõike toitu, riideid, mänguasju, kosmeetikat, elektroonikat no kõike. Aga nagu ikka poodidega kus müüakse KÕIKE, et ega seal toitu suures valikus ei ole. Siiski on Target ka edaspidi meie toidupood siis, kui peame pimedas poodi minema.

Sest meie toidupoeks valgel ajal on Pathmark. Hea valik ja hinnad aga asukoht on veidi hirmuäratav. Metadoonikliiniku lähedal ja üle tee jagatakse migit abi- riideid toitu või midagi, järjekord on igastahes koguaeg seal ja politsei klaarib ka seal koguaeg ringi. Kohalikud käivad ringi seljakotid kõhu peal. Aga valges täiesti tehtav.

Jõuluhommikul me Pathmark´i poole sammusimegi (või nagu andra seda kutsub: print mark). Pärast kahe tunnist ostutuuri (järjekorras seistes sai Andra ajakirja läbi sirvitud ja puha) kottidega kodu poole. Madis siis praadis liha (kana ja kalkun) ja friikaid oma tunnikese, samal ajal kui Andra muu toiduga ringi sebis ja valimis oligi meie jõulusüümaaeg. Pingevabalt. Ei mingit kolme päevast vaaritamist ja siniseks küpsetamist.

Tulemus pärast oli nagu alati jõuludel.

Andra tegi pärast esimest ringi 15 mindise uinaku ja siis läks aga jälle õgimiseks.

Madis lõpetas põrandal lääbakil.

Ja lõpuks tuli ka lumi. Kella 8 paiku hakkas sadama. No võib-olla ka varem aga meil ei olnud mälumise vahel aega vaadata. Siis istusime kahekesi akna peal nagu kutsikad, keel ripakil ja saba liputamas; ja vaatasime kuidas lumi sajab.  Joutuubi jõululaulud saateks.

Homme jälle.

Häid Pühi Kõigile.

Valik jõulusöögist

Enne söömist

Fotokast hoiti silmaga kinni??

Jõulusöögi tagajärjed

Väike tiiser eelnevate päevade kohta

Sild ja kild

Üleeile oli päeva teemaks - Brooklyn. Istusime aga metroosse, ning pärast üht ümberistumist ja omajagu loksumist ja olimegi Brooklynis.
Metroost välja astudes oli üllatus suur: seal tundus täitsa meeldiv. Autosi ei liikud metsikutes kogustes, rahvast oli vähe, tänavad ei olnud räpased, teed olid laiad, majad ei piiranud liialt sisse ja põhi liikujaskond tänaval ei olnud räpased kodutud või hirmuäratavad hullud.
Esimese asjana Brooklynis astusime kohe sisse botaanikaaeda. Üldiselt on see tasuline, aga talvehoojal kõigile ilma rahata avatud. Arusaadav ka, kuskil ju lehti ja õisi eriti pole. Ometi tegelikult paar kirssi õitsesid ja mõni muugi taim ei saanud hooajast aru. Botaanikaaed oli suur ja ilusti hooldatud ning näha oli, et kõpitseti seda siit-sealt ka praegu. Jälle oli meil hea olla, vaikne, rahulik ilma rahvamassideta, ja natuke vett ja rohelust.

kalakalakala

Fotoseeria nimega Leia pildilt Madis.

Küpit söömas

Sealt edasi siirdusime juba Brooklyni keskuse poole, kus asus tohutul hulgal igatsugu poode, kohvikuid jms. Poed muidugi alates suurtest Best Buy-dest ja Pathmarkidet, kuni suvaliste väikeste nurgapealsete sodipoodideni. Mõned väiksed ehituspoed, jäätisepoed, pitsaurkad jms.  Üldiselt siiski palju ilusam ala kui Haarlem. Käisime ka läbi Brooklyn Heights-i : vaiksem elamurajoon jõe lähedal, nunnude majade ja väikeste tagaaedadega.

Pariis

Brooklyn heights

Edasi sattusime pooleliolevale kallsarajale/ promenaadile. Valmis peaks see saama 2014 aastal, aga osadel juppidel sai juba liikuda. Kuna tegu on ehitusjärgu projektiga, siis rahvast oli seal vähe ja sai rahulikult liikuda ja pildistada. Vaated olid muidugi super. Näha oli korraga üle vee alam Manhattan, brooklyn-i sild ja ka Paks Mammi (toimetaja märkus: eelnevalt tutvustatud kui Paks Tädi) keset vett.
Kuigi puhus paras tuuleke ja kraadiklaas näitas ca 5C, siis oli ikkagi nauditav.Vaikne. Rahulik.

Kokkuhoid on ostujõud

12 tunnise kella ja farenheiti vahel ilmus ka välja aegajalt mõitlik suurus

See jobu sõi meie 2X25 senti ära ja vaadet ei lastnudki nautida. Täpselt nagu Tallinnas

Paks Mammi

Üllatunud ahvike

Sealt edasi oli pimeda saabudes juba suund tuntud brooklyn-i sillale. Kui algul mõtlesime, et mis see sild siis ikka ära ei ole, saime mõlemad meeldivalt üllatuda. Jällegi suurepäraste vaadetega koht. Eriti pimedas. Kuigi silla peale pääsemiseks pidi parasjagu peitust mängima, oli jalakäiate osa täielikult autodest eraldatud, nimelt jalakäiatele oli tehtud mõnus puit rajake kahe autosuuna vahele ja neist üksjagu kõrgemale, seega mootormasinad jalakäiaid ei saanud segada. (Ning sellised inimesed nagu Andra, kes sildu ei armasta, saavad seal ka mõnusasti liikuda, sest vett jalgade all ei paista ja kui aus olla siis sellist silla tunnet seal küll ei ole. Kindel korralik tugev, kõikumatu, stabiilne ehitis.) Hästi oli näha nii kesklinna, Manhattan silda, alam Manhattanit ja ka näiteks NY kõrgeimat ehitist (one world trade center), mille ehitus on küll pooleli, aga kaunid värvilised tuled juba ehivad maja külge.

PS. Pildid on meil reaalselt ka parema kvaliteediga, aga mõistagi on internetis mahupiirangud ja viitsimispiirangud.