No ekstas´nüüd ole, üks kohver ny poole teele saadetud,
teine pooleldi pakitud. Köögi põrand pestud ja kuivab, külmkapp tühi.
Me oleme hetkel oma korteris üksi. Kolm naabrit juba kodus,
yks nädalavahetuseks ära. Päris tore oli üle pika aja täitsa üksi (kaksi) siin
korteris olla. Muidugi tuleb tunnistada, et üldiselt on väga hää, et me
sattusime siia kuuekesi elama. Nii nägi ikka kedagi hommikul kooli minemas ja
õhtul saabumas ja sai törtsu juttu ajada.
Kuna kõik eestlased küsivad, et kas meil on kahju ka koju
tulla ja ameeriklased, et kas me oleme juba elevil koju minemise üle, siis
vastaks, et vara küsite. Me veel ei tule kuhugile. Küsige 7. jaanuaril uuesti.
Ps kui me ühes esimestes postitustes kirjutasime kuidas me
vaeseid austraalasi ahistasime hirmsa eesti ajalooga, siis sama reha otsa
astusime jälle. Promil seletasime jälle eesti ajalugu. Vaene Maria seisis ja noogutas, ega me tal
vahele rääkida ei lasknud. Kuigi kui nüüd päris aus olla siis ega Andra nüüd
väga palju ei mäleta, et mis sellest hirmsast Eesti ajaloost koolis räägiti aga
ühe poole tunnise loengu sai ikka kokku. Ma olen päris kindel, et Andra käest
ei küsi ükski RISDi klaasikas enam Eesti Ajaloo kohta.
Madis jälle ahistas vaest Maiat, kes proovis Madise nime
õigesti hääldada ( ta juba terve semestri püüab, seda ära õppida). Õhtu lõpuks
oli Maia juba täitsa lähedal! Muuseas „Jõgis“ ütles ta esimese korraga õigesti.
„Andrat“ ütlevad nad kõik siin suhteliselt ilusti. Aga „Madisega“ ei saada
üldiselt üldse hakkama. Erandiks siis Maia, kes peale Madise ranget koolitust
selle ära õppis.
Nad ilmselt ohkavad kergendatult, et kaks hullu eestlast
lõpuks koju saadetakse.
__________________________________________________
__________________________________________________
No comments:
Post a Comment