Praam ja tädi

Selles majas võiks Poirot küll elada

Kolmapää läksime me na Staten Island (edaspidi SI). SI on New Yorgi üks kaugeim ja eraldatum linnaosa, kus turistil pole suurt miskit teha, vähemalt meie targa NY taskuraamatu järgi. Ega ta väga valeta kah. Kuid meie eesmärk ei olnudki tutvuda SI linnaosaga, trikk peitub selles, et SI saab praamiga, mis sõidab tasuta (alates 1997. aastast on tasuta) ning mõõdub Paksust Tädist (tuntud ka kui Vabadussammas) või täpsemalt Paks Prantsuse Tädi.

Paks Tädi muuseas on üks armetu kääbiklane, filmides tehakse taga samu trikke, mis Van Dammega.

Sõitsime praamiga põrra-põrra 20 minti korra Prantsuse Tädist mõõda ja põrra-põrra tagasi teel korra veel mööda.

Iseenesest oleks SI täitsa hea koht kus elada (ajutiselt, hotellis. Nii üle üldises mõttes on SI kuidagi kõle ja ei olnud meie lemmik). Algul vaatad kaardil küll, et jeesus ja tema 13 päkapikku see on ju ilgelt kaugel, aga 20 minti praami sõitu üle vee muudavad asja hoopis teiseks. Meie oma South Bronxist sõidame kesklinna metrooga 35 minti, kuigi kui otse minna jala on tegu 10 km. Praam on meeldivam ka kui metroo.

Iseenesest ei ole see metroo ka nii hull midagi. Okidoki kui me siit peale lähme oleme me küll 2 protsendi valgete seas aga mida kesklinna poole seda kirjumaks läheb. Umbes seitse peatust hiljem on 80 protsenti inimestest valged äri-inimesed. Metroos tuleb teha lihtsalt selline tüüpiline eestlase nägu ette, et „mind absoluutselt ei huvita kas sa siin rõõvid mind või mitte, sest ma olen niikuinii nii õnnetu juba et ma ei paneks tähelegi“. No tegelt nii hull ka asi ei ole. Meie külalistemaja asub Manhattani ja Bronxi piiril, põmst kohe esimesel tänaval peale Manhattanit, niiet kuskil kaugel getos me ei ela. Täitsa okidoki piirkond.

Muidugi ilmselt kujutab keskmine eestlane, nagu minagi hiljuti, Manhattani all ette Carrie Bradshaw kodutänavat. Pettus. Alatu pettus. Sellist ala on Manhattanil ka, aga kindlasti on sellel tänaval tihedam liiklus ja rohkem pargitud autosid. Harlem, mis on ka Manhattani osa, on väga kaugel Carrie Manhattanist. Aga eks Manhattan on suur ja kirju.

Ps kui ette rutata siis, täna käisime me Brooklynis ja hetkel tundub see vähemalt Andrale lõpuks üks elatav koht siin linnas. Tuleb tunnistada, et kuigi linn on ilus ja huvitav ja meie seiklusteks hää ja särki värki... siis sellest, et miks inimesed siin vabatahtlikult elada tahavad, veel hullem unistavad, me veel päris aru pole saanud. Aga noo, meil on veel aega ringi mütata ja uudistada. Äkki selgineb.

Siuke skulptuur keset kitsast linna...

....aga Madis ei arva sest midagi

Andra ja Paks Tädi (kes on ikka armetult lühike)